In English
Kui Jeesus surnust äratati, anti Saatanale surmahaav. Täitus 1 Ms 3:15 – madu (Saatan) oli tõepoolest „salvanud“ Kristuse „kanda“ ristilöömise kaudu, ent Kristus „purustas“ ta „pea“. Kui sa purustad mao pea, siis oled sa ta tapnud. Seega, alates Jeesuse ülestõusmisest on Saatan olnud purustatud.
Taiplikus peas tärkab aga kohe küsimus: „Miks on siis 2000 aasta jooksul jätkunud patt, kurjus ja viletsus, mille autoriks on madu, kes peaks olema purustatud? Miks on saanud võimutseda suured diktaatorid ning miks valitsevad maailmas kuritegevus ja vägivald samasugusel määral nagu enne Veeuputust? Miks on täitunud Pauluse ettekuulutus nii kohutaval kombel, et tõepoolest „kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks“? (2 Tm 3:13). Kas see kõik näeb tõesti välja nagu võidetud vaenlase töö?“
Tekib ka muid küsimusi: „Miks ei tule Jeesus juba tagasi nagu Ta on lubanud, et teha lõpp Saatana tegevusele? Kas Jumalal on ükskõik? Kas Ta lükkab oma tulekut aina edasi, kuni Ta lõpuks tüdib ja otsustab pasunat puhuda ning eesriide alla lasta?“
Me võime neile küsimustele otsida vastuseid kust iganes, kuid lõpuks tuleb meil ikkagi pöörduda Piibli juurde: „…inimene viskab seemet maa peale, … kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes“ (Mk 4:26-29).
Jumala rahvas peab saama täiskasvanuks ja hakkama väärtustama – „uskuma“ – seda, et Kristus on oma surma, maha matmise ja ülestõusmise kaudu võitnud Saatana.
Hb 2:14 ütleb, et Saatan on „halvatud“ [tema võim on murtud, NIV jt], nii nagu ninasarvik või lõvi, keda asjatundjad on uinutinoolega uimastanud, et uurida näiteks looma hammaste seisundit. Saatan ei saa sundida meid patus elama, välja arvatud juhul, kui me otsustame lubada tal meid petta. Kristuse võit Saatana üle ülestõusmises oli imeline, aga nüüd, ütleb Ilm 12:11, peab Jumala rahvas võitma „Talle vere tõttu.“
Saatan väidab siiani, et ühelgi inimesel ei ole võimalik järgida Jumala armastuse seadust, kuid meie eesõigus on saada osa Kristuse aulisest võidust. See on midagi, mille nimel tasub elada!
(Robert J. Wieland)