Kui Jeesus surnust äratati, anti Saatanale surmahaav. Täitus 1 Ms 3:15 – madu (Saatan) oli tõepoolest „salvanud“ Kristuse „kanda“ ristilöömise kaudu, ent Kristus „purustas“ ta „pea“. Kui sa purustad mao pea, siis oled sa ta tapnud. Seega, alates Jeesuse ülestõusmisest on Saatan olnud purustatud.
Taiplikus peas tärkab aga kohe küsimus: „Miks on siis 2000 aasta jooksul jätkunud patt, kurjus ja viletsus, mille autoriks on madu, kes peaks olema purustatud? Miks on saanud võimutseda suured diktaatorid ning miks valitsevad maailmas kuritegevus ja vägivald samasugusel määral nagu enne Veeuputust? Miks on täitunud Pauluse ettekuulutus nii kohutaval kombel, et tõepoolest „kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks“? (2 Tm 3:13). Kas see kõik näeb tõesti välja nagu võidetud vaenlase töö?“
Tekib ka muid küsimusi: „Miks ei tule Jeesus juba tagasi nagu Ta on lubanud, et teha lõpp Saatana tegevusele? Kas Jumalal on ükskõik? Kas Ta lükkab oma tulekut aina edasi, kuni Ta lõpuks tüdib ja otsustab pasunat puhuda ning eesriide alla lasta?“
Me võime neile küsimustele otsida vastuseid kust iganes, kuid lõpuks tuleb meil ikkagi pöörduda Piibli juurde: „…inimene viskab seemet maa peale, … kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes“ (Mk 4:26-29).
Jumala rahvas peab saama täiskasvanuks ja hakkama väärtustama – „uskuma“ – seda, et Kristus on oma surma, maha matmise ja ülestõusmise kaudu võitnud Saatana.
Hb 2:14 ütleb, et Saatan on „halvatud“ [tema võim on murtud, NIV jt], nii nagu ninasarvik või lõvi, keda asjatundjad on uinutinoolega uimastanud, et uurida näiteks looma hammaste seisundit. Saatan ei saa sundida meid patus elama, välja arvatud juhul, kui me otsustame lubada tal meid petta. Kristuse võit Saatana üle ülestõusmises oli imeline, aga nüüd, ütleb Ilm 12:11, peab Jumala rahvas võitma „Talle vere tõttu.“
Saatan väidab siiani, et ühelgi inimesel ei ole võimalik järgida Jumala armastuse seadust, kuid meie eesõigus on saada osa Kristuse aulisest võidust. See on midagi, mille nimel tasub elada!
(Robert J. Wieland)

Üks mees astub raskel sammul Jeruusalemma poole, kus Tema maine teekond jõuab selle lõppsihini väljaspool linnamüüri asuval kõledal künkal. Ta ei astu üksi, kuid on oma mõtetes üksi, sest hoolimata Tema mitmetest hoiatustest ei ole keegi tema kaaslastest mõistnud, mis neid lähemail päevil ees ootab. „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja kõik viiakse lõpule, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Sest ta antakse ära paganate kätte ja teda naerdakse ja teotatakse ja tema peale sülitatakse ja kui nad teda on rooskadega peksnud, tapavad nad ta ja kolmandal päeval ta tõuseb üles!“ (Lk 18:31-33) ütles Jeesus, aga tema kaaslased juurdlesid kõrgete kohtade üle Tema kuningriigis. Kuidas oleks Jeesus soovinud neid säästa lähematel päevadel neid tabava masenduse eest – aga nad ei kuulanud. Kui palju kergem oleks olnud üle elada kalli Õpetaja surmakannatusi, kui nad oleksid suutnud üle haua vaadata –
vaadata ülestõusmise hommikusse.
Jeesus oli neile ütelnud: „Üürikese aja pärast, siis te ei näe mind, ja taas üürikese aja pärast, siis te näete mind!“ (Jh 16:16). Nad ei mäletanud seda ka. Ja põgenesid ummisjalu Jeesuse kinnivõtjate eest ning nende usk Päästjasse sai risti all ränga hoobi.
Ülempreestrid ja variserid mäletasid Tema sõnu paremini kui Tema ustavad kaaslased. Nemad tulid peale Jeesuse surma Pilaatuse juurde ning ütlesid: „Isand, meile meenub, et see petis veel elus olles ütles: Ma tõusen kolme päeva pärast üles! Käsi nüüd hauda valve all pidada kolmanda päevani …“ (Mt 27:63- 64). Rooma pealik ja need, kes ühes temaga Jeesust valvasid, ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!“ (Mt 27:54). Kolmandal päeval Emmause poole astuvad jüngrid aga nentisid kurvalt: „Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab …“ (vt Lk 24:21). Nad ei uskunud ka haual käinud naiste ja jüngrite tunnistust tühjast hauast.
Need, kes justkui Temasse ei uskunud, kuulasid ja uskusid siiski rohkem, kui need, kes justkui uskusid Temasse. Kuidas on Sinuga täna? Kas Sina usud seda, mida Jumal Sulle täna ütleb? Või teed Sinagi valiku ja otsustad uskuda vaid neid asju, mis on Sulle täna mõistetavad ja kogetavad ning lähevad kokku Sinu arusaamadega asjadest. Kas lugu Jeesuse jüngrite kurbadest kogemustest suurel nädalal võiks panna Sind mõtlema selle üle, kuidas Sina kuulad seda, mida Sinu Päästjal on täna Sulle öelda? Kuulmise ja kuulamise vahel on ka täna suur vahe. Võta täna aega kuulata ja tähele panna ja talletada seda, mida armastav Jumal Sulle täna ütleb oma Sõna, oma Vaimu, sinu kristlastest kaaslaste kaudu või mingil muul moel – et Sinagi ühel päeval ei peaks rasketest kogemustest läbi astudes nentima: „Kui ma ometi oleksin kuulanud!“

(Eha Lobjakas)

Kõike, mida pean teadma, on mulle õpetanud Noa laev:

• Ära jää laevast maha.
• Pea meeles, et me oleme kõik samas paadis.
• Planeeri. Vihma ei sadanud, kui Noa laeva ehitas.
• Püsi heas vormis. Võib juhtuda, et 60-aastaselt palub keegi sul midagi tõeliselt tähtsat korda saata.
• Ära kuula kritiseerijaid – jätka tööd, mis ära tuleb teha.
• Raja oma tulevik kõrgele alusele.
• Turvalisuse mõttes reisi alati kahekesi.
• Kiirus pole mitte alati eelis. Noa laeva pardal olid teod ja gepardid koos.
• Kui tunned, et oled stressis, võta mõneks ajaks aeg maha.
• Pea meeles: Noa laeva ehitas amatöör, Titanicu ehitasid professionaalid.
• Ükskõik kui tormine ka poleks ilm, olles koos Jumalaga ootab sind alati kusagil vikerkaar.

Jeesuse teine tulek on imeline hea sõnum, ent on veel üks hea sõnum, mis peab tulema enne – valgus, mis lahvatab kogu maailmas. See tungib nii rikaste kui vaeste kodudesse ja igapäevatoimetustesse. Kuna Jumal on armastus, siis ei saa Ta jätta mitte kedagi varjule selle ingli kuulutuse valguse eest, kes tuleb alla taevast „ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest“
(Ilm 18:1).
Valgus tähendab Piiblis alati midagi, mis tuleb taevast. See annab evangeeliumile sära. Nimetatud valgus saab olema sõnum, milles särab valgus. Seepärast on see ka tõde, sest „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel! (Ps 119:105). See viimane valguse ilmutus saab seega olema Jumala Sõna tõde, mida esitatakse maailmale selgemalt kui kunagi varem.
Ainus koht maailmaajaloos, kus taevane Valgus on kõige eredamalt säranud, oli Kristuse rist, sest seal avaldus taevane armastus (mida tuntakse agape’na) kõige selgemalt oma “laiuses ja pikkuses ja kõrguses ja sügavuses,“ armastus, „mis ületab kõik tunnetuse“ (Ef 3:18, 19).
Ent kuidas saab see sündida meie kaasaja materialistlikus, naudingute altis, jumalatus maailmas? See valgus, mis aegade lõpus eredalt särab, ei saa olema hirmukuulutus (hirm saabub pärast seda, kui valgus on lõplikult tagasi lükatud) – see kuulutus saab olema ristilöödud Päästja kõrgele tõstmine maailma ees.
Jumal ei hakka oma rahvast hirmutama selleks, et teda oma kuningriiki saada nagu tehakse kariloomade kokkuajamiseks – lõpuks koidab maailma tõehetk kogu inimkonnale. Ristil avaldunud armastus koondab Jumala karjaaeda iga ausasüdamelise inimhinge, kes tunneb „sundi“, mis selles armastus peitub.
Valdavaks saab absoluutselt uus motivatsioon – mitte hirm oma isikliku turvalisuse pärast, vaid pruudi tõsine igatsus õppida päriselt tundma oma Peigmeest, keda ta nüüd lõpuks tõeliselt armastab.
Ära mõtle enam evangeeliumist kui külmade õpetuste staatilisest kogumist. See on pidevalt kasvav, südant puudutav kogemus saada osa Jumala Pojast.
R. J. Wieland©