In English
20. augusti õhtul kogunes kaheksa 8 kuni 12 aastast poissi Tallinnast ja Haapsalust Kiige turismitallu, kaasas kimpsud-kompsud ja jalgrattad, et osa võtta 21.-23. augustini kestvast esimesest poiste laagrist. Esimene oli laager selles mõttes, et korraldajatele oli see esimene laager korraldada. Seetõttu oli ka laagrist osavõtt piiratud ning reklaam minimaalne. Laagri eesmärk oli üheskoos seigelda, õppida midagi uut ning süvendada sõprust. Idee selline laager just poistele korraldada, andis kaks aastat tagasi Ruth Lobjakas. Laagrile tagasi vaadates võib tõdeda, et eesmärk sai päris hästi täidetud. Need kolm päeva olid põnevaid ettevõtmisi täis, nii lapsed kui täiskasvanud õppisid midagi uut ning õpiti üksteist erinevates olukordades paremini tundma.
Peale esimest ööd telgis, alustasime neljapäeva hommikul autodega reisi Perakülla, kus asub RMK infopunkt. Peraküllas tegi vihm veel viimase argliku katse vapraid matkapoisse heidutada, kuid selleks ajaks, kui esimeses laagripaigas Allikajärve ääres olid asjad lahti pakitud ja rattad matkaks valmis seatud, sai temagi aru, et meid ei peata miski ning see katse jäi vihma poolt viimaseks. Ülejäänud päev möödus ratastega ümbruskonnas orienteerudes, tutvudes endiste ja praeguste järvedega. Lisaks käisime ka meres ujumas ning maiustasime metsa all pohlade ja mustikatega. Õhtu möödus usinalt õngi valmistades ja konkse leotades.
Reede hommikul taheti vara tõusta, et hommikusi kalu söödaga kostitada. Nii mõnelgi noormehel oli ärkamisega tõsiseid raskusi, sest õhtul ei saadud õigel ajal magama. Ju oli ootusärevus lihtsalt nii suur. Vaatamata väga põhjalikule ettevalmistusele ja suurele tahtmisele jäi saak kesiseks. Neljapäeva õhtu ja reede hommiku peale kokku püüdsid Aksel ja Veljo välja seitse suhteliselt pisikest kalahakatist, kuid tundus, et see ei pisendanud kellegi õngitsemise rõõmu mitte raasugi. Lihtsalt uhaad tuli teha järveveest ja pakisupist. Lohutasime ennast sellega, et selles vees on siiski arvestatav hulk kalu ujunud ja ehk natuke kala maitsetki küljes. Õnneks oli meil piisavalt kartulit, kaalikat ja porgandit, nii et supp tuli paks ja nälga ei pidanud keegi jääma. Supi kõrvale valmistas Marek meile ka maitsva kurgi-tomati-sibula salati. Enne lõunat sai iga poiss proovida ka mööda köit mõttelise jõe ületamist ning osaleda rattaga aeglussõidu võistlusel. Viimane kujunes ootamatult menukaks ja võistlus tihedaks.
Kala püütud ja kõhud täis, võtsime ette orienteerumisvõistluse Veskijärve vahetus naabruses asuvas vanas liivakarjääris. Poisid jagunesid kahte neljaliikmelisse võistkonda ning pidid kaardi abil üles leidma 16 karjääri paigutatud punkti, kus tuli vastata erinevatele küsimustele. Esimesena rajale läinud võistkonnal kulus punktide läbimiseks 54 minutit. Kümme minutit hiljem startinud võistkond võttis võistlust märksa tõsisemalt, läbides raja koguni 48 minutiga. Punkte kokku lugedes selgus, et pingutamine tasus ära, sest õigeid ja valesid vastuseid oli mõlemal võistkonnal võrdselt ning võit läks kiirematele.
Veskijärve äärest sõitsime tagasi Kiigetallu, kus Marko Judanov Haapsalu Adventkogudusest tutvustas muinasaegseid sõjariistu ning erinevaid seiku Eesti muinasajaloost. Kõik said omal valikul ka proovida, kui kerge või raske on viskoda lennutada või vibuga märki tabada. Peale relvadega madistamist ootas meid soe saun ja õhtusöök. Õhtu lõppes tavapäraselt lõkke ääres istudes ja vaimulikel teemadel vesteldes.
Hingamispäeva hommikul läksime külla Haapsalu kogudusele, kus meid väga soojalt tervitati. Piiblitunnis räägiti Peetruse ja Korneliuse loo näitel sellest, et ühtegi inimest ei tohi teisest halvemaks pidada. Laager lõppes peale jumalateenistust Kiigetalus vähe pidulikuma lõunasöögiga. Mattiase tellimusel küpsetas Kiigetalu perenaine meile isegi koogi.
Korraldajate poolelelt võin öelda, et nii laagri ettevalmistamise kui ka läbiviimise jooksul tundsime pidevalt, kuidas Jumal meid hoiab ja õnnistab. Algusest kuni lõpuni sujus kõik lihtsalt imeliselt. Mõni skeptik võib ju öelda, et see oli algaja õnn, aga ma usun siiski, et see oli Jumala arm. Ka poisid olid tublid ning nendega julgeks teinegi kord metsa minna. Märkamata ei jäänud ka kõik need päevad koos poistega metsas mütanud Veljo Lobjaka ja Taivo Randleppa juhendamise anne. Loodan, et see esimene poiste laager ei jää sellel esimesed ristsed saanud meeskonnal viimaseks ürituseks.
Allan Randlepp
Laagri pilte vaata galeriist: tallinn.advent.ee