In English
Augusti lõpus teatas Eha meile meeldiva uudise “klassiküsijate“ võimalikust 
kolmapäevasest reisist Hiiumaale. Nii mõnelegi meist, kelle päevad lähenevad ajale, mis Koguja Raamatu järgi meile ei meeldi, tekitas uudis kõhklusi. Aga meie tabletid, süstid ja salvid? Aga meie põlved, puusad ja seljad? Ja igasugused muud hädad, mis pahatihti just siis ägenema kipuvad, kui seda kõige vähem vaja on? Ja septembrikuised sügisesed ilmad, mis seda kõike võimendavad? Ja üle mere minek, kui mõnel on annet isegi tasesel veel merehaigeks jääda? Ei ole ju oma pere reis, et vajaduse korral tagasi keerad.
Aga me ei sõida ju üksi! Läheme koos Taevaisaga. Tõotuste ja kogemuste järgi on Ta alati oma laste ettevõtmiste ajal ilma ja kõige muu järele valvanud.
Meid oli kaheksa, kellele planeeritud aeg sobis. Kaks autotäit. Viis meist juba aastaid pensionärid. Ilmaennustus lubas kõne all olevaks nädalavahetuseks, nii päikest, vihma, kui tuult.
Sõit algas ilusal päikesepaistelisel reede hommikul. Praam viis meid Hiiumaale üle sillerdava vee. Sadamast sõitsime Kõpu poole Hirmuste külla Helju juurde. Teel külastasime Puski kirikut, Kassari Sääre Tirpi ja Kõpu tuletorni. Kangemad meist käisid isegi torni tipus ära.
Tee, mis Helju koju viib, sarnaneb sissepääsuga Eenoki orgu raamatust “Eeva laul“ (Veljo poolt leitud tabav võrdlus). Tee algust on lopsaka taimestiku tõttu raske märgata. Nagu rohelise võlvi all sõitsime me ilusat majakest ümbritsevasse aeda, kus nagu Eenoki oruski, kaunid põõsad ja lilled kasvasid. Lahke Helju andis oma ilusa kodu kolmeks päevaks meie käsutusse, magades ise sauna taga kambrikeses.
Meie üksmeelne tiim sai ettevalmistustega hakkama. Ilm püsis ilus, kuigi tuuline. Läksime mere äärde, “surfiparadiisi“ Ristna tuletorni juures. Pilt, mis meile avanes, oli vägev: kõrged vahused lained ja nendel hulgaliselt surfajaid. Ning meie Urve, kel tarmukust ennast nendesse vahustesse lainetesse kasta.
Õhtul võtsime vastu Hingamispäeva ja õppisime Pühakirja.
Hingamispäeva hommikul, pärast õppetüki läbivõtmist, käisime Rebasemäel, kust avaneb maaliline vaade merele. Avastasime, et mõlemal pool terviserada olid oma kübarakese välja pistnud igat liiki seenepojad. Selle teadmise panime järgmiseks päevaks tallele.
Pärast Eha peetud Hingamispäeva jutlust läksime jälle merd vaatama. Ilm oli muutunud. Möllavad lained, pritsiv merevesi ja rahehood peksid meile näkku. Võimas vaatepilt!
Õhtul möllas väljas torm. Meie aga istusime õdusas soojas toas, lugesime ja vaatasime diaprojektori ekraanilt võrratuid pilte loodusest ning meist endist. Tänu Heldile saime me ka tänulaulude laulmisega hakkama. Pühapäeva hommikuks oli ilm jälle ilus. Pärast hommikust lugemist otsustasime kodustele tagasiteel tunnikese seeni korjata. Ja neid tõesti oli – riisikaid, pilvikuid, sirmikuid, heinikuid, puravikke …
Teel sadamasse helistas Eha ema. Ta oli mures, sest tormi tõttu oli Soome vahet sõitvatel tiiburitel ja ka Saaremaa praamidel, mere ületamisega raskusi olnud. Meile aga andis Taevaisa ülesõiduks sama tasase ja sillerdava mere, nagu minneski.
Need olid toredad päevad. Tervis oli meil kõigil korras. Pidulaud oli iga päev kaetud, sest ettenägelike inimestena olime me kõik “igaks juhuks“ rohkem toitu varunud, kui Eha jaotussedelitel kirjas oli. Helju oli küpsetanud võrratu õunakoogi. Nii pidasimegi Eha sünnipäeva, Hingamispäeva pidulikku lõunasööki ning lahkumissöömaaega.
Oleme Jumalale südamest tänulikud õnnistusrikka ürituse eest. Oleme tänulikud Eha eest, kes selle organiseeris ja Helju eest, kelle kauni kodu uks kõigile alati avatud on ning üksmeelsete ja lõbusate kaaslaste eest.
Need päevad meeldisid meile väga!
Sille Lips