Roland oli mentor

Mõjukad mentorid ei peagi kedagi õpetama – piisab nende ligiolekust. Roland oli mulle mentoriks juba siis, kui ta minu olemasolustki ei teadnud. Kui väikese poisina vanaisa käekõrval vanaisa ehitatud Mere puiestee kirikusse läksin, istus Roland harilikult juba oreli taga ja tegi eelmuusikat. Mõnda aega hiljem, kui mul enda arust olid juba selged koraalide bassipartiid, ei õnnestunud kunagi Rolandi saadetud üldlauludes neid välja laulda – ta mängis iga salmi erisuguse harmooniaga. Lähemal uurimisel nägin, et tal polnudki kunagi ees Punchelit ega Zions Lieder’it, vaid lihtsalt laululeht. Mõistsin, et tal polnud nooti tarvis mitte seetõttu, nagu olnuksid tal koraalid pähe kulunud – ta lihtsalt tegi oreli taga muusikat. Mentori latt oli minu jaoks juba algusest peale väga kõrgele seatud!

Mõnda aega hiljem õppisin Rolandit tundma ka kui suurepärast inimest. Kui mõne olulise sündmuse ajal Tallinnas olin ja jumalateenistusel mängis orkester, kutsus ta alati kaasa mängima. Kui mul viiulit kaasas ei olnud – ei julgenud ju ennast ette teatamata välja pakkuda – surus ta poolvägisi pihku oma viiuli ja võttis sageli ise kätte vioola! Tema heatahtlikkus ei piirdunud kaugeltki ainult muusika tegemisega. Kus me iganes kohtusime, tegi ta oma elurõõmsal moel alati juttu. Rolandil jätkus tähelepanu ka endast poole nooremate jaoks. Ta tundis huvi, kas olen viimaseid sündmusi jälginud – mõistsin, et teda huvitab väga maailmas valitsev olukord ja ta jälgib toimuvat regulaarselt. Ka siis, kui parajasti midagi rõõmustavat ei olnud, püsis ta hääletoon vääramatult optimistlik. Usun, et kõik tema sõbrad ja tuttavad on nõus – temaga oli lihtsalt hea olla.

Mitte iga dirigent ei talu teiste märkusi. Selleks peab olema mitte ainult suur dirigent, vaid ka suur inimene. Roland pidas loomulikuks, kui Verner Toombre – kes oli temast mõnes valdkonnas musikaalsem – kooriharjutustel tagareast märkusi hüüdis. Sageli küsis Roland ise teiste juuresolekul Vernerilt nõu. Ja kui 1960ndate aastate alguses organiseeriti nõudlikuma muusika ettekandmiseks 16-liikmeline kammerkoor, pidas ta loomulikuks jätta selle juhendamine Verneri hooleks ja osaleda kooris oma suurest koormusest hoolimata realauljana.

Omaenda loodud muusika tutvustamisel oli Roland nii tagasihoidlik, et laiemale üldsusele olid tuntud ainult kaks tema laulu, mis kõlasid ka ärasaatmise teenistusel: “Su sarnaseks, mu Jeesus, tahan saada” ning “Õhtu jõuab jälle”. Tahaks väga loota, et hakkab kõlama ka tema ülejäänud – kuigi kaugelt nõudlikum looming.

Kui viiekümnendate aastate lõpust alates hakati pidama Eesti adventkoguduste aastapäevi, oli ühendkooride juhiks loomulikult Roland. Noored teistest linnadest rääkisid sageli, et nende unistuseks on laulda Rolandi juhtimise all. Paljudel osutus see nüüd võimalikuks. Aastapäevadel ja teistel suurtel muusikaüritustel oli aga peale kooriteoste peaaegu kohustuslikuks kava osaks alati ka Konstantin Türnpu meeskvartett “Saaks koju hing”, kus Roland laulis teise tenori partiid. Selles laulus kõlab koduigatsus. Nüüd on Roland astunud läbi koduvärava.

Heikki Silvet