In English
Mäletan oma isa kõigis asjus stabiilsena, igas olukorras heatujulise ja optimistlikuna. Karmi sõna ma tema suust ei kuulnud, kriitikat küll.
Mäletan üht korda, kui ema läks õuest vitsa tooma. Meie Marjuga ei pugenud siis tugitooli taha ega kusagile nurka, vaid diivanile isa selja taha. Hoidsime mõlemad isa särgi kraest kinni ja piilusime teine teiselt poolt isa kõrva tagant ning mõtlesime, mis nüüd edasi saab. Ega meil polnudki õieti vitsahirmu, sest isa selja taga oli absoluutselt turvaline tunne. Vitsahirm oli enneolematu asi. Ema sõnul oli isa siis talle sellise pilguga otsa vaadanud, et ema põlved läinud nõrgaks. Ma ei tea, kas seda uskuda või mitte, sest minu arvates isa ei osanudki kurja nägu teha.
Niipalju kui mina tean, võis isa olla teise inimese suhtes küll kriitiline, aga tema kriitika polnud kunagi isiklik.
Isa jutu järgi käinud ta koos oma emaga juba imikueas Mere puiestee kirikus. Tema isa ei kuulunud küll adventkogudusse, kuid ta oli tolerantne abikaasa usuliste veendumuste suhtes.
Kusagil viie- või kuueaastasena avastanud minu isa, et koorijuhtimine polegi nii raske asi. Istunud siis koosoleku ajal kiriku aknalaual ja juhatanud koori. Eriti meeldinud talle eri häälerühmade sissejuhatamine. Umbes samas vanuses algasid ka isa viiulimängu õpingud kellegi tuttava muusiku juures. Need tunnid olnud temale alati oodatud. Viiul tundunud isale pillina, kust saab lõpmatult välja võluda põnevaid helisid, igas tunnis uusi ja huvitavamaid. Viiulitundi minekul ei tekkinud kunagi tõrget, küll oli isa sageli olnud nördinud, kui ema hüüdis teda õuest tuppa, et kirikusse minna.
Kooliealisena märganud isa, et teised poisid on temast tugevamad ja kehaliselt kuidagi vilunumad. Siis hakanud ta koos vennaga ennast süstemaatiliselt treenima. Hoovi, kuuride vahele pandud üles pikk toru, kus harjutati kätekõverdusi, lisaks algasid suviti ujumistreeningud Pirital. Ka vanas eas käis isa regulaarselt ujumas, suvel meres, talviti basseinis. Veel käesoleva aasta oktoobris käis ta igal hommikul ja õhtul meres ujumas. Veetemperatuur oli lõpuks vaid +5ºC. Kui ema muretses tema ujumiste pärast, vastas ta ikka: “Kes oma elu hoiab, see kaotab selle.”
Kindlasti mõjus mulle isiklikult isa pühendumus kogudusetööle. Kodus viibis ta reeglina vähe, põhiliselt pühapäeviti enne lõunat ja laupäeviti lõuna ajal paar tundi. Tööpäeva hommikuti oli isa sümfooniaorkestri proovidel, lõuna paiku kirjutas kirikus noote ja õhtul oli ta muusikakoolis. Lisaks õhtuti sümfooniakontserdid. Lapsena oli minu jaoks oluline teada, et isa on stabiilselt kirikus, mis olukorrad ka elus ette tuleksid.
Isa kaasas mind varakult koguduse töösse. Millegipärast ma ei julgenud ka vastu hakata, kuigi tundsin, et nii mõnedki klaverisaated ei olnud mulle päris jõukohased. Teine kord teatas isa, et õhtul tuleb sul ansamblis laulda. Sisemus protestis nii mõnigi kord, kuid jälle polnud mul tarmukust ära öelda.
Veel meenub isa kohusetundlikkus ja täpsus ka pisiasjades. Isa reisis sümfooniaorkestriga palju. Asukohamaalt saatis ta alati postkaarte, et teaksime, kus ta on, ja saaksime kaardi põhjal ka mingi mulje sealsest maast. Kord oli ta minu sünnipäeva paiku kusagil välisreisil. Kaarti kirjutades tekkis tal kahtlus, et see ehk ei jõua tähtpäevaks kohale. Kuna mõned orkestrandid sõitsid varem koju, siis saatis ta mulle Emil Laansooga kaardi, mille viimane ka mulle otse koju kätte tõi.
Isa ei tahtnud viimasel ajal kodunt kuidagi ära minna, enne kui hommikvalve loetud ja palve tehtud. Ta tahtis seda teha koos. Kui ema oli vahel linna läinud, siis ütles isa: “No teeme siis kahekesi palve ja loeme hommikvalve, aga enne ma ei lähe.” Tunnistan,et minu isa oli minu jaoks parim.
Kaja Võlma