skip to Main Content

Õppetunnid Noa laevast

  • 27. jaanuar 2019

Kõike, mida pean teadma, on mulle õpetanud Noa laev:

  • Ära jää laevast maha.
  • Pea meeles, et me oleme kõik samas paadis.
  • Planeeri. Vihma ei sadanud, kui Noa laeva ehitas.
  • Püsi heas vormis. Võib juhtuda, et 60-aastaselt palub keegi sul midagi tõeliselt tähtsat korda saata.
  • Ära kuula kritiseerijaid – jätka tööd, mis ära tuleb teha.
  • Raja oma tulevik kõrgele alusele.
  • Turvalisuse mõttes reisi alati kahekesi.
  • Kiirus pole mitte alati eelis. Noa laeva pardal olid teod ja gepardid koos.
  • Kui tunned, et oled stressis, võta mõneks ajaks aeg maha.
  • Pea meeles: Noa laeva ehitas amatöör, Titanicu ehitasid professionaalid.
  • Ükskõik kui tormine ka poleks ilm, olles koos Jumalaga ootab sind alati kusagil vikerkaar.

Valgus, mis lahvatab kogu maailmas

  • 27. jaanuar 2019

Jeesuse teine tulek on imeline hea sõnum, ent on veel üks hea sõnum, mis peab tulema enne – valgus, mis lahvatab kogu maailmas. See tungib nii rikaste kui vaeste kodudesse ja igapäevatoimetustesse. Kuna Jumal on armastus, siis ei saa Ta jätta mitte kedagi varjule selle ingli kuulutuse valguse eest, kes tuleb alla taevast „ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest“
(Ilm 18:1).
Valgus tähendab Piiblis alati midagi, mis tuleb taevast. See annab evangeeliumile sära. Nimetatud valgus saab olema sõnum, milles särab valgus. Seepärast on see ka tõde, sest „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel! (Ps 119:105). See viimane valguse ilmutus saab seega olema Jumala Sõna tõde, mida esitatakse maailmale selgemalt kui kunagi varem.
Ainus koht maailmaajaloos, kus taevane Valgus on kõige eredamalt säranud, oli Kristuse rist, sest seal avaldus taevane armastus (mida tuntakse agape’na) kõige selgemalt oma “laiuses ja pikkuses ja kõrguses ja sügavuses,“ armastus, „mis ületab kõik tunnetuse“ (Ef 3:18, 19).
Ent kuidas saab see sündida meie kaasaja materialistlikus, naudingute altis, jumalatus maailmas? See valgus, mis aegade lõpus eredalt särab, ei saa olema hirmukuulutus (hirm saabub pärast seda, kui valgus on lõplikult tagasi lükatud) – see kuulutus saab olema ristilöödud Päästja kõrgele tõstmine maailma ees.
Jumal ei hakka oma rahvast hirmutama selleks, et teda oma kuningriiki saada nagu tehakse kariloomade kokkuajamiseks – lõpuks koidab maailma tõehetk kogu inimkonnale. Ristil avaldunud armastus koondab Jumala karjaaeda iga ausasüdamelise inimhinge, kes tunneb „sundi“, mis selles armastus peitub.
Valdavaks saab absoluutselt uus motivatsioon – mitte hirm oma isikliku turvalisuse pärast, vaid pruudi tõsine igatsus õppida päriselt tundma oma Peigmeest, keda ta nüüd lõpuks tõeliselt armastab.
Ära mõtle enam evangeeliumist kui külmade õpetuste staatilisest kogumist. See on pidevalt kasvav, südant puudutav kogemus saada osa Jumala Pojast.
R. J. Wieland©

“Jeesus, kas Sul oli külm?” (Bill Bright)

  • 4. detsember 2018

Külmal 1952. aasta jõuluööl, kui Koreas käis parasjagu kodusõda, astus üks noor naine komberdades mööda külatänavat. Tema laps oli kohe-kohe sündimas. Ta palus möödujaid: „Aidake mind! Palun. Mu laps!“
Keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu. Keskeas abielupaar kõndis temast mööda. Naine tõukas noore ema eemale ja pilkas: „Kus ta isa on? Kus su ameeriklane nüüd on?“
Nad naersid ja kõndisid edasi. Vaadates, kuidas nad eemalduvad, tõmbus noor naine valust kõverasse.
“Palun . . .” anus ta.
Ta oli kuulnud läheduses elavast misjonärist, kes võiks teda aidata. Kiirustades hakkas ta selle küla poole kõndima. Kui ta vaid aitaks tema last. Värisedes ja valudes püüdis ta mööda külmunud maad edasi liikuda. Kuid öö oli nii külm. Hakkas sadama lund. Kui ta tundis, et lapse sündimise aeg on käes, otsis ta varju silla all. Seal sündiski üksilduses jõuluööl tema laps.
Muretsedes oma vastsündinud poja pärast võttis ta oma riided seljast, mähkis lapse nendesse ja hoidis last enda vastas oma käsivarte embuses soojas.
Järgmisel päeval läks misjonär vastsadanud lund trotsides jõulupakke jagama. Teed mööda astudes kuulis ta lapse nuttu. Ta läks hääle suunas kuni sillani ja leidis silla alt surnuks külmunud noore ema, kes ikka veel hoidis oma haardes oma vastsündinud poega. Hellalt võttis misjonär lapse oma surnud ema käte vahelt.
Poiss kasvas ja kui ta sai 10-aastaseks, rääkis tema kasuisa talle loo tema ema surmast jõuluööl. Poiss nuttis mõistes, millise ohvri oli tema ema tema eest toonud. Järgmisel hommikul tõusis misjonär vara ja avastas, et poisi voodi oli tühi. Ta nägi väljas lumel värsket väikeste jälgede rada, pani end soojalt riidesse ja astus rada mööda poisile järele. Jäljerada viis sillani, mille all noor ema oli surnud.
Kui misjonär sillale lähenes, jäi ta rabatult seisma. Lumel põlvitas paljalt tema üle kere värisev poeg. Poisi riided olid tema kõrval väikeses kuhjas. Lähemale astudes kuulis misjonär, kuidas poiss läbi külmast plagisevate hammaste ütles: „Ema, kas sul oli minu pärast just nii külm?“
See lugu tuletab mulle meelde üht teist ema ja Poega, kes nii palju ohvriks tõi. Ühel päeval loobus Jeesus taeva aust ja soojusest, et sündida sõimes maailma, mis ei soovinud Teda vastu võtta. Just enne Tema  ündi jäeti ka Tema ema tänavale, sest üheski Petlemma ööbimiskohas polnud tema jaoks ruumi. Maarja sünnitas oma lapse külma lauda pimeduses. Universumi Looja ja Täiuslik Kohtunik, kes oleks võinud maailma hävitada üheainsa sõnaga, oli nõus olema sellises olukorras sinu ja minu pärast.
Jumala Poja maapealne tee sai alguse pimedast ja külmast sõnnikuhaisu ja loomahääli täis laudast, see tee kulges pilgete saatel, mis vihjasid Tema arvatavale kahtlasele päritolule, läbi selle külma maailma, läbi külade ja linnade, kus suurem hulk Tema rahvast Tema Jumala pilkajana hülgas ja kus vaid vähesed avasid Talle oma kodu ja südame, see tee kulges alalise kahtlustamise ja halvakspanu saatel ning viis lõppeks kõledale ristile, kus püha ja veatu Jumala Poeg rippus kurjategijana alasti meie pattude pärast.
„Jeesus, kas Sul oli seal minu pärast nii külm? Sina kannatasid seal minu asemel Jumala viha patu vastu. Sul oli külm, aga keegi meist ei hoolinud. Kas seda oli vaja selleks, et mina loobuksin oma õiguse räbalatest, riietuksin lahti oma ennasthävitavast isekusest, oma kasutuist püüdeist end ise päästa ja  annaksin end Sulle?

Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses

  • 5. november 2018

Tihtipeale räägime me lastele lugusid imelistest palvevastustest. Räägime neile Taanielist lõvide koopas, Koljati vastu astuvast Taavetist, Peetrusest, kes vanglast päästeti ja loomulikult palju kaasaegseid lugusid inimeste imeväärseist palvevastustest.
Kõik see on hea ja ma ei kahtle nende lugude tõepärasuses. Mind teeb murelikuks hoopis muu – mõnikord on lapsed palvetanud millegi eest, kuid pole seda saanud. Tundsin üht väikest poissi, kelle vanaema oli väga haige ja poiss palus, et vanaema saaks terveks, kuid ta ei saanud. Ta suri. Kui lapsed Issandalt midagi paluvad, ent ei saa seda ning siis kuulevad neid toredaid palvevastuste lugusid, hakkavad nad mõtlema, et neil on midagi viga. Miks ei vasta Issand nende palveile?
Me peame mõtlema ka selliste asjade peale. Peame olema ausad. Mitte kõik palved ei saa vastuseks imelist „jah-i“. Kui sa ei saa seda, mida palusid, ei tähenda see, et Jumal ei armasta sind või et Ta ei kuulnud sinu palvet. Ta ütles „jah“ asemel „ei.“ Sealjuures on sageli Tema „ei“ kantud palju suuremast armastusest kui oleks olnud „jah“. Kui laps palub teravat nuga, ütleb armastav isa või ema „ei“.
Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses. Kui Jumal oleks kristlastele nagu jõuluvana, andes neile kõike, mida nad paluvad, ühineksid kogudusega paljud inimesed, kes pole pöördunud, ja see poleks sugugi positiivne.
Jumala rahvas kannatab selles maailmas samamoodi nagu need, kes ei ole Tema rahvas. Kui nad kannatavad, kannatab Jumal koos nendega. Ta ei hülga neid iial.
Pidagem meeles Jeesust ristil – Ta palub Isa, kuid siis ütleb, et Jumal ei kuule Teda (vt Psalm 22). Jeesusel oli tunne, et Tema Isa on Talle selja keeranud, sest Ta palus: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46). Maailmas on palju inimesi, kes peavad kannatama mitte sellepärast, et Jumal neid ei armasta, vaid seetõttu, et nad on Jeesuse ustavad sulased, kes oma kannatuste kaudu toovad Temale austust.
Hea sõnum on see, et Jumal ei hülga sind mitte iialgi – Ta kuuleb iga sinu palvet ja Tema annab sulle seda, mis on sulle ja ka teistele parim. Isegi tolle väikese poisi vanaemale, kes suri – ühel päeval me saame teada, miks Issand seda lubas – ja me armastame Teda veelgi enam, sest me teame siis miks – sellepärast, et Ta armastab meid. Me võime oma Issandat usaldada, sest Ta suri meie eest ristil.

R. J. Wieland©

Back To Top