In English
Kui ma 1961. aastal esimest korda Tallinna adventistide palvelasse sisenesin, sain meeldiva vaatepildi osaliseks. Minu ees seisis umbes 80-liikmeline koor. Naised valgetes pluusides, mehed tumedates ülikondades ja koori juhatas noor energiline dirigent.
Meie tutvus ja hilisem sõprus Rolandiga, kes osutuski selle suure koori dirigendiks, sai alguse tollel õhtul ja kestis ühtekokku 46 aastat.
Loomulikult kätkevad need pikad aastad loendamatul hulgal ühiseid kogemusi, mille meenutamine ei mahu kuidagi ühe väikese järelhüüde raamidesse.
Mõned päevad tagasi pöördus üks noor koguduseliige minu poole küsimusega: „Ütle mulle, kas sa mäletad ühtegi juhtumit, kui Roland oleks vihastanud või endast välja läinud ja kas oli üldse asju, mis teda häirisid?” Tõepoolest – Roland oli rahu ise, samas leidus temagi jaoks reaalseid põhjusi, et kulmu kortsutada. Hetkel tuleb pähe kaks niisugust põhjust, mis lisavad sellele loole ehk pisukese naljanoodi. Esiteks ei meeldinud talle see, kui mõni meie amatöörhelilooja kasutas oma lugudes liiga sagedasti dominandi dominanti – ta läks seda kuuldes alati turri. Teiseks ei armastanud ta tehnikavõõra inimesena oma mootorratast remontida.
Meenub 60ndate aastate alguspool. Ostnud sümfoonia-orkestri fagotimängija käest päevinäinud 125-kuupsenti-meetrise mootorimahuga „võrri”, nagu seda riistapuud tollal nimetati, oli tal üsna sageli minu juurde asja. Polnud minagi teab-mis mehaanik, aga üldjuhul saime ta tsiklile lõpuks siiski taas eluvaimu sisse. Ja mäletan, et ka taolistel puhkudel oli Roland alati tujutu, kulm temale omaselt pisut kortsus. Aga seda, mis teda rõõmustas ja vaimustas, oli alati mäekõrguselt rohkem sellest, mis tujutuks tegi.
Oleme jäänud ilma kallist sõbrast ja tublist kaastöölisest, samas teame, et lahusolek on ajutine. Ma soovin väga koos temaga taevases kooris laulda. Kiita igavest Isa, tänu kellele on meilgi ükskord julgust astuda surmajõe lainetesse, sest teame, et teisel pool kumab igavikukallas. Jällenägemiseni!
Aarne Kriisk