In English
Armas Roland! Nüüd, mil oleme sind saatnud viimsele teele, tahaksid sa võib-olla teada, millisena mäletavad sind need, kes on sind tundnud. Kuigi, nagu sulle öeldi: mis on tehtud/öeldud, see on tehtud ja mis tegemata – siis tegemata. Kahjuks või õnneks. Siiski, kui sa tahaksid teada…
Vähemalt mina, kes olen sind tundnud mitte palju ega vähe, teen seda nüüd rõõmuga. Kui sind esmakordselt nägin, siis üllatas mind sinu eriline välimus, intelligentne ja meeldiv. Olid kiriku koori ees, sinu sõrmede alt voolas muusika. Sain kohemaid aru, et oled armunud oma kutsumusse. Ja ma mõistsin, et näen inimest, kes on selgelt tajunud oma kutsumust, võtnud selle vastu; et sa pidasid seda kalliks ja kasutasid seda suure pühendumisega. Nõnda suudavad vähesed. See on esimene, mis meenub sinu peale mõeldes. Taevaisa oli sind õnnistanud ideaalse talendiga, helidemaailma peene tunnetusega, laitmatu maitsega ja sa võtsid selle rõõmuga vastu. Korduvalt kuulsin sind ütlemas: „Maailma parim muusika on vaimulik muusika.“ See jäi hästi meelde, see mõte meeldis mulle üliväga. Sinu olemine koori ees, käte liigutus oli majesteetlik, rohkemgi, karm – avaldasin abikaasale oma esiarvamust sinust. „Vastupidi, Roland on väga pehme,“ oli tema vastus. Aastate jooksul veendusin, et see on tõde. Ma tundsin sinu vastu aina rohkem huvi, peagi saime kohtuda üsna regulaarselt, näha, kuulata sind. Ja kuuletuda sinule. Kuidas teisiti, pidin ju seda tegema, kuna mulle hakkas avalduma Eesti vaimuliku muusika ilu, sinu helidemaailm „vangistas“ mindki, ja teatud momendil leidsin end, häbelik ja kogenematu, istumas-seismas sinu ees kiriku kooris. Sa oleksid võinud leida palju põhjusi minu keelamiseks. Tänan, et sa ei teinud seda. Iga prooviga, iga õpitud lauluga, iga väikese või suurema kontserdiga avaldusid aina rohkem sinu iseloomu omadused. Ausõna, need olid meeldivad, kütkestavad! Meid, sinu õpilasi, liitis sinu pehmus, heatahtlikkus, optimism. Ja kahtlemata sinu ainulaadne muusikatundmine, oskused, sinu innukus, armastus vaimuliku loomingu vastu, kannatlikkus, avatus, pühendu-mus. Viimasel ajal oli mul mingi kummaline soov öelda sulle, et optimist ei ole keegi muu kui halvasti informeeritud pessimist, kuid mul ei õnnestunud seda kordagi teha. Sest kuigi väga hästi informeeritud, olid sa siiski suur optimist, nagu sinul polekski tumedamaid hetki, päevi. Sa tundsid huvi kõige ja kõikide vastu, pajatasid põnevaid lugusid inimeste elust, hindasid inimesi. Sa kiitsid sageli, kuidas läheb mu vanemate kodumaal, kuulasid mind. Seda teevad vähesed. Olles oma ala suur meister, ei olnud sa uhke; sinu suurim voorus oli inimlikkus. Kuid sellest me jõuame veel rääkida.
Mida ma veel sinust mäletan, armas vend? Tundus, et sa oled iga päev, iga tund, kirjutamas noore klaveriruumis, hingamispäeviti mõnikord lõuna arvel. Tundus, et sa võid sellega lõpmatuseni tegeleda. Su südamel oli, et jumalateenistused oleksid kaunistatud muusikaga. Sul oli palju „meeldivaid koormaid“: laulude õpetamine, repertuaari koostamine, dirigeerimine, saatmine. Sageli astusid ka solistina koguduse ette, rõõmustades meid oma võimsa, dramaatilise häälega.
Jah, sa olid kogu aeg Isakojas. Alati tööpostil. Süda valutas, kui puudusid, „ülistajad“muretsesid, kuidas kaunistada sõna. Ootasid, et koos kellegagi teha midagi ilusat, nägid vaeva, et laul oleks kooskõlas jutlusega. Sind iseloomustas hingestatus. See oli sinu jaoks väga oluline. Sa armastasid istuda klaveri taga, saatsid tohutu palju kordi soliste, duette, triosid, kvartette, ansambleid. Sinu meisterlik juhtimine innustas mistahes viletsat lauljat, parandas, kattis vead. Klaver, viiul, orel kõlasid sinu käe all imekaunilt. Sinu pühalik kohustus oli üldlaulude saatmine; mängisid enamasti peast. Kõik need viisid olid osa sinu elust, nad tulid südamest. Seda suudavad vähesed. Sa olid elurõõmus. „Ma olen rõõmus rändaja…“
Sa tõesti soovisid muuta maailma paremaks, kaunimaks. Kuidas? Oma haruldast talenti rakendades, jagades inimestega, mis sul oli. Nii väikeses kui suures olid sa truu. Sinuga oli alati huvitav, kerge, mõnus. Oma väikesele koorile olid hooliv juht. Palju on koos tehtud. Meile, koguduse „leviitidele“, jäi hästi meelde sinu tõsine hoiatus: „Koorilaulja proovist puudumist õigustab vaid surmatõend.“ Kui paljud meist on toonud sellel pühal altaril ennast ohvriks? Kardan, et oleme sind sageli kurvastanud.
„Tõsine, karm!“ – „Ei, vastupidi – Roland on väga pehme inimene.“ Aastate jooksul veendusin: Rolandil on täpne, autoriteetne pehmus. Kannatlikult ootasid sa meid. Rõõmuga jagasid meiega oma teadmisi, oskusi, vaimset varandust. Äratasid meis armastust vaimuliku muusika vastu. Sa ei hüljanud kedagi, kõik olid sulle kallid. Sa ei kritiseerinud, ei valitsenud ega karjunud. Meie ees olid sa ülialandlik, nõnda suudavad vähesed.
Kuid sinu jonnakus oli ka haruldane. Seal, kus kõik paistis võimatu ja võitmatu, tõestasid sa oma entusiasmiga, et kõik on võimalik ja me võitsime. Viimane skeptik sulas lõpuks. Sest Jumal õnnistab seal, kus on püüdlik pühendumine. Nii tegijad kui kuulajad said ülisuurte õnnistuste osaliseks. Nii sügavad emotsioonid, nii palju rõõmu. Ja soov kogeda neid jälle. Salaja tahan pihtida sulle, et päeval, mil saatsime sind ära, kõlas minu hinges kaunis, täis igatsust viis. Oleksin väga tahtnud sulle seda laulda oreli saatel, nii nagu oleme seda kord või teine teinud – sinu vägev käsi ja minu nõder püüd.
Sinu usk ja usaldus inimeste suhtes oli hämmastav. Kui keegi usaldab sind, on see imetore, see tiivustab, innustab, see kannab vilja. Just seda sa oskasid teha. Mistahes inimesega – sa nautisid suhtlemist, ei olnud sinu jaoks muulasi või tähtsusetuid, sa armastasid inimesi. Oma tööd, peret, taevast, karget merd (käisid iga päev ujumas), loodust. Koerad, kassid, tuvid – sa olid nende hooliv sõber ja nemad sinu sõbrad. Muiates, sõbralikult parandasid sa minu vigu ilusa eesti keele rääkimisel. Sa olid oma rahva patrioot. Me kõik, sinu kaasrändajad, oleme tänulikud sulle kõige eest. Sa olid soe nagu ahjust tulnud leib, soojemgi. Anna andeks, et jätsin selle ütlemata õigel ajal. Seegi on inimlik.
„Kohiseva jõe taga,
Isa armastaja rind
ootab väsind lapsi väga…“
Kuid millal oled tahtnud tunnistada, et oled väsinud? Ise oled ju laulnud: „Ruttab rahuta, kohiseb ja voolab, ega puhka ta. Nõnda minu süda, oled sina ka…“
Sul oleks veel tegemist jätkunud. Sa tahtsid teha suuri asju. Taevaisa teab, mis tehtud, mis tegemata. Kas meie teame? Võimsalt kõlab kirikuvõlvi all pühalik muusika. „Sanktus“, „Babülooniamaal“, „Kõrge varjupaik“, „Kõik taevad“, „Halleluuja!“… Koos meiega laulad sa oma viimsel päeval iga laulusõna, iga viisi. Sinu soov olla viimsel hetkel oma koori ees, oma armsatega on täitunud. Aga unistused? Oot-oot, sinu ja meie ühised laulupalad on veel ees. Nüüd aga puhka veidi. „Varsti juba koidab“ (1Ms 32:27).
Miks ma sulle kirjutasin? Et mitte sind unustada. Meile, kes oleme jäänud, on antud veel natuke armuaega. Me võime veel veidi (palju) õppida, armastada Jumalat ja ligimest.
Tänuga, sinu vend.
Vlad Florea