Mälestuskilde Rolandist

Minu esimesed kokkupuuted Rolandiga jäävad varajasse lapsepõlve. Mäletan koguduste aastapäevi erinevates Eesti linnades, inimestest tulvil kirikuid ja Rolandi dirigeerimisel laulvat koori. Lapsena tajusin selles muusikas palju jõudu, võimsust, ülevust ja südamest tulevat sõnumit. Mingi eriline hingus täitis koorilauljaid laulmise ajal.

Hiljem Rolandi käe all lauldes ja mängides olen seda hingust sageli ka ise tundnud. Kooriliikmete siiras soov koos Jumalale kiitust laulda, hea dirigent ja heakõlaline muusika, lisaks Jumala lähedalolu osadus – see kõik kokku on SUUR MUUSIKA.

Erilist sära Rolandi silmis, kui ettekantavad teosed kõlasid, olen näinud ja tajunud palju aastaid. 2005. aasta kevadpidustustel Paides, kui vanameister Roland ikka veel dirigendipuldis seisis, oli näha seda muusikast tulevat sära tema silmis, hoolimata kõrgest east ja sellest, et füüsiline inimene ei olnud enam nii tugev. Seda suurem oli tema sisemine ind ja sära.

Kuumadel 70-ndatel aastatel külastas Tallinna kogudust hulgaliselt välisjutlustajaid ja väliskülalisi. Need olid koguduse ja laulukoori jaoks suursündmused ning nendeks jumalateenistusteks valmistuti hoolega. Koorilaulude kõrval kõlasid soolod, duetid, ansamblid, meeskvartett, keelpillikvartett ja ka viiulimuusika. Peale dirigeerimise oli Rolandil loomulikult domineeriv roll nii meeskvartetis kui ka keelpillikvartetis, samuti sai kogudus sageli nautida tema hingestatud ja heakõlalist viiulimängu. Kõrvaltvaatajana tundus, et see kõik tuleb tal justkui muuseas, aga kõige selle taga oli suur töö, muusikaline andekus ja kogu oma olemusega koguduse tööle pühendumine.

Koorirepertuaari uuendamine ja täiustamine oli Rolandi jaoks palju aega nõudev töö, sest tol ajal pidi iga partituuri ja erineva häälepartii käsitsi kirjutama. Seda tööd tegi ta väsimatult. Paljusid koorilaule orkestreeris ta Tallinna koguduses olevatele pillidele (keelpillid, flöödid, trompet, tromboon, corno – väikesele sümfonietile). Nii said mitmedki koorilaulud „uue kuue”. Oma sõbra Nõlvakuga, kes oli Oleviste koguduse dirigent, vahetas ta sageli repertuaari. Nii on tänini meie koguduse noodikapis tolleaegse Oleviste koguduse väga head koorimuusikat. Roland hindas väga Eesti vaimulikku koorimuusikat, mida kasutati usinasti koosolekutel.

90-ndate alguses moodustati üle-Eestiline segakoor, kus lauldi vaimulikku klassikalist muusikat nii a capella‘s kui ka orkestri saatel, ikka dirigeerimas Roland. Meeles on palju häid kontserdielamusi Riiast, Pärnust, Haapsalust. Rolandi muhe olek tegi proovid meeldivaks ja esinemisi täitis Rolandist õhkuv sisemine emotsionaalsus, mis pani koori ja orkestri koos mõnusalt musitseerima.

Rolandi tolerantsus hoidis paljusid inimesi kooris, kuna seal oli lihtsalt hea ja meeldiv olla. Vürtsi lisas ka Rolandi hea huumorimeel, mõnusad muusikute naljad ja erilised seigad elust-olust. Lisaks juurde veel heamaitseliselt valitud vaimulik muusika.

Roland, kes suhtus inimestesse tähelepanelikult ja soojalt, andis endast noorematele, algajatele muusikutele asjakohast nõu. Ta tunnustas alati teiste tegemisi ja pakkus ka võimalusi esineda ning nii dirigeerimisel kui ka viiulimängus kätt proovida.

Viimasel ajal, kui Roland sattus kooriproovis olema, olid tema märkused alati õiged nii tempode kui ka häälte väljatoomise osas.

Peale muusika tegeles ta ka spordiga, käies ujumas varakevadest hilissügiseni. Isegi sel aastal oli ta oktoobriks ujunud üle 100 korra.

Rolandiga oleme kaotanud väga muheda, rõõmsameelse, meeldiva, sisemiselt Jumala tööle ja muusikale andunud inimese, kes pikad aastakümned hoidis meie koguduses head muusikalist maitset ja taset.

Roland oli koguduseliige, isa, abikaasa, vanaisa, sõber, hea kaaslane ning INIMENE, KELLE ELU TÄITIS KAUNIS MUUSIKA!

Raeli Florea