(57) «Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud» (2.Kor.5,17).

Mõni inimene ei tea oma pöördumise täpset aega ega kohta, samuti mitte kõiki etappe pöördumise protsessis. See pole aga mingiks tõendiks, mis väljendaks nende inimeste pöördumatust. Kristus ütles Nikodemusele: «Tuul puhub, kus ta tahab ja sa kuuled tema häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust» (Joh.3,8). Nii, nagu tuul on nähtamatu, kuid tema mõju võib selgesti näha ja tunda — selline on ka Jumala Vaimu töö inimese südame juures. Uuestisünnitav jõud, mida ükski inimsilm ei näe, äratab hinges uue elu, loob uue, Jumala sarnase olemuse. Kuigi Vaimu töö on vaikne ja märkamatu, on selle tagajärjed nähtavad. Kui Jumala Vaim on uuendanud sinu südame, siis tunnistab sellest kogu elu. Kuigi me ei saa oma südant muuta ega end Jumalaga kooskõlla viia, kuigi me ei tohi üldse mingit lootust endale ja oma heategudele panna, näitab meie elu siiski, kas meis elab Jumala arm, kas on muutunud iseloom, harjumused ja püüdlused. Ilmneb selge ja otsustav erinevus selle vahel, millised olime enne ja millised oleme nüüd. Iseloomu ei ilmuta juhuslikud head või halvad teod, vaid harjumuspäraste sõnade ja tegude suund.

(58) Pole kahtlust, et käitumise välist korrektsust võib esineda ka ilma Kristuse uuendava väeta. Soov mõjukas ja lugupeetud olla võib esile kutsuda hästi korraldatud elu. Enesest lugupidamine võib meid sundida väliseid pahesid vältima. Isekas süda võib korda saata suuremeelseid tegusid. Kuidas siis kindlaks määrata, kelle poolel oleme?

Kelle päralt on meie süda? Kelle juures viibivad meie mõtted? Kellest armastame rääkida? Kellele on pühendatud meie parimad jõud? Kui oleme Kristuse omad, on meie mõtted Tema juures. Meie armsaimad mõtted on Temast. Kõik, mis meil on ja mis me oleme, on siis pühendatud Temale. Me igatseme peegeldada Tema kuju, hingata Tema Vaimus, täita Tema tahet — olla kõiges Tema meele järgi.

Neis, kes on saanud uueks Jeesuses Kristuses, tulevad esile Vaimu viljad — «armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus» (Gal.5,22.23). Neid ei kujunda siis enam endised himud, vaid usu läbi Jumala Pojasse astuvad nad Tema jälgedes, peegeldavad Tema iseloomu ja puhastavad end nii, nagu Tema on puhas. Seda, mida nad ükskord vihkasid, armastavad nad nüüd; seda, mida nad varem armastasid, vihkavad nad nüüd. Uhked ja isekad muutuvad südamelt alandlikeks ja tasasteks. Edevad ja kõrgid aga tõsisteks ja tagasihoidlikeks. Joodikud muutuvad karsketeks ja liiderlikud puhtaiks. Tühised maailma kombed ja viisid jäävad kõrvale. Kristlased ei ihalda välist ehtimist, neis ilmneb «varjulolev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees» (1.Pet.3,3.4).

(59) Ilma uuenduseta pole mingit tõendit siirast kahetsusest. Kui patune oma tõotused uuendab, annab tagasi, mis on röövinud, tunnistab oma patud ning armastab Jumalat ja kaasinimest, siis võib ta julge olla, et on läinud surmast ellu.

Kui me eksijatena ning patustena tuleme Kristuse juurde ja saame osa Tema andestavast armust, siis tärkab südames armastus. Iga koorem on kerge, sest ike, mille Kristus meie peale paneb, on kerge. Kohustused muutuvad meeldivaiks ja ohvritoomine rõõmuks. Tee, mis näis pimedusse peidetuna, muutub Õiguse Päikese kiirtes säravaks.

Kristuse iseloomu ilu avaldub Tema järelkäijais. Jumala tahte täitmine valmistab neile rõõmu. Armastus Jumala vastu, agarus Teda austada oli juhtiv jõud ka meie Õnnistegija elus. Armastus kaunistas ja õilistas kogu Tema tegevust. Armastus on Jumalast. Pühitsemata süda ei saa seda produtseerida. Seda võib leida ainult südameis, kus elab Jeesus. «Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud» (1.Joh.4,19). Jumaliku armu läbi uuendatud inimese kogu tegevuse aluseks on armastus. See muudab iseloomu mõõdukaks, valitseb ajesid, kontrollib kirgi, surub alla vaenu ja õilistab kiindumusi. Armastus, kui seda südames kalliks peetakse, muudab elu kauniks ja kiirgab kõigile õilistavat mõju.

Esineb kahesugust eksitust, millest on vaja Jumala lastel, eriti aga neil, kes Tema armule just äsja lootma on hakanud, hoiduda. Esimene neist on oma tegudele toetumine, mille abil loodetakse end Jumalaga kooskõlla viia. See, kes pingutab, et pühaks saada oma jõuga käsku pidades, püüab võimatut. Kõik, mis inimene ilma Kristuseta teha võib, on omakasupüüdlikkuse ja patuga roojastatud. Ainult Kristuse arm võib meid usu läbi pühaks muuta.

(60) Teine ja mitte vähem ohtlik eksitus on, et usk Kristusesse vabastab inimesed Jumala käsu täitmisest. Sest kui nüüd ainult usu läbi Kristuse armust osa saame, pole meie tegudel midagi tegemist meie lunastusega.

Mõelgem aga sellele, et sõnakuulmine pole ainult väline nõusolek, vaid armastav teenimine. Jumala käsk on Tema tõelise olemuse väljendus; see on suure armastuse põhimõtte kehastus ja järelikult Tema valitsuse alus nii taevas kui ka maa peal. Kui hinge on istutatud jumalik armastus ning meid on muudetud Jumala sarnaseks, kas ei täida siis kogu meie olemus Jumala käsku. Kui armastuse põhimõtted on istutatud südamesse ja kui inimene on uuendatud Looja kuju sarnaseks, siis on täitunud uue seaduse tõotus: «Ma panen neile südamesse oma käsud ja kirjutan need neile meelde» (Heb.10,16). Ja kui käsk on südamesse kirjutatud, kas ei kujunda see siis meie elu? Sõnakuulmine — armastav teenimine ja ustavus — on Kristuse järelkäijate õigeks tunnuseks. Kiri ütleb: «Sest see on Jumala armastus, et me peame Tema käske.» «Kes ütleb: «Mina tunnen Teda,» aga ei pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees» (1.Joh.5,3; 2,4). Selle asemel, et meid sõnakuulelikkusest vabastada, on usk ja ainult usk see, mis võimaldab meil osa saada Kristuse armust, mis üksi vaid teeb meid võimelisteks sõna kuulma.

(61) Oma sõnakuulelikkusega ei teeni me aga lunastust. Lunastus on Jumala and, mille saab ainult usu läbi. Sõnakuulmine on usu vili. «Ja te teate, et Tema on ilmunud ära võtma patte ja Temas ei ole pattu. Ükski, kes pattu teeb, ei ole Teda näinud ega tundnud» (1.Joh.3,5.6). Siin on õige mõõdupuu. Kui me jääme Kristusesse ja meis elab Jumala armastus, siis on meie tunded, mõtted, sihid ja toimingud kooskõlas Jumala tahtega, nii nagu see on avaldatud Tema püha käsu eeskirjades. «Lapsukesed, ärgu ükski teid eksitagu! Kes teeb õigust, see on õige nõnda nagu Tema on õige» (1.Joh.3,7). Õiglust määratakse Jumala püha käsu järgi, nagu see on väljendatud Siinail antud kümnes käsus.

Selline usk Kristusesse, mis väidab, et vabastab inimesed sõnakuulelikkusest Jumala käsule, ei ole usk, vaid kujutlus. «Sest te olete armust õndsaks saanud usu kaudu» (Ef.2,8). «Aga usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud» (Jak.2,17). Enne maa peale tulemist ütles Jeesus enda kohta: «Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma heameelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses» (Ps.40,9). Vahetult enne taevasse tagasiminekut väitis Ta: «Ma olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään Tema armastusse» (Joh.15,10). Pühakiri ütleb: «Ja sellest me tunneme, et me oleme Tema ära tundnud, et me peame Tema käske … Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu, nagu Tema elas» (1.Joh.2,3-6). «Sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes» (1.Pet.2,21).

(62) Täielik kuulekus Jumala käsule, täielik õigus, oli igavese elu kättesaamise tingimuseks juba paradiisis, enne meie esivanemate langust. Kui igavene elu kingitaks muudel tingimustel, satuks kogu universumi õnn ohtu. Patule avaneks tee kõigi selle hädade ja viletsustega ning seda igaveseks.

Enne pattulangemist võis Aadam kujundada õiglast iseloomu kuulekuse kaudu Jumala käskudele. See aga nurjus ja tema patu tõttu on ka meie olemus patune. Me ei saa end ise õigeks kujundada. Olles patused ja ebapühad, ei suuda me pühale käsule täielikult kuulekad olla. Meil ei ole enam õigust, mis rahuldaks Jumala käsu nõudeid. Kristus on avanud pääsetee. Ta elas maa peal keset katsumusi ja kiusatusi, mida meiegi kohtame, kuid Tema elu oli patuta, ning surnud meie eest, pakub Ta meile nüüd võimalust ära võtta patud ja anda meile oma õigus. Kui sa annad end Temale ja võtad Ta vastu oma Päästjaks, siis, ehkki su elu on olnud patune, arvatakse sind õigeks Tema pärast. Kristuse iseloom astub sinu iseloomu asemele ja sind võetakse Jumala ees vastu just nii, nagu sa polekski patustanud.

Veel enam — Kristus muudab südame. Ta jääb usu läbi sinu südamesse. Ja sa pead säilitama selle ühenduse oma tahte pideva allutamisega Tema tahtele. Niikaua, kui sa seda teed, töötab Ta sinus, et sa tahad teha ja teed Tema meele järele. Sa võid öelda: «Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest» (Gal.2,20). Jeesus ütles oma jüngritele: «Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on Teie Isa Vaim, kes kõneleb teie sees» (Mat.10,20). Niisiis — sinu sees töötava Kristusega avaldad sa Tema vaimu ja teed õiguse ja sõnakuulmise tegusid.

(63) Nii ei ole meil endil millegagi kiidelda, meil pole mingit alust enesekiituseks. Meie lootuse ainus alus on Kristuse õigus, mille oleme saanud Tema Vaimu kaudu, kes meie sees elab ja töötab.

Kui me räägime usust, siis jälgigem ka erinevust, mida peaks meeles pidama. On olemas teatud liiki usku, mis tõelisest täielikult erineb. Jumala olemasolu ja vägi ning Tema Sõnas peituv tõde — need on faktid, mida isegi Saatan ja tema väehulgad ei saa südames eitada. Piibel ütleb, et «kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad» (Jak.2,19). See pole aga usk. Usk pole ainult Jumala Sõna õigeks pidamine, vaid ka Tema tahtele alistumine. See, kui süda on allutatud Jumalale, kui kõik kiindumused on Temale suunatud, viitab armastuses tegutsevale usule, mis puhastab hinge. Sellise usu läbi on süda uuendatud Jumala sarnaseks. Süda, mis on uuendamata, ei ole alistuv Jumala käsule ega saagi olla. Alistumises leiab ta aga rõõmu käsu pühadest eeskirjadest, hüüdes koos Lunastajaga: «Kuidas ma armastan Sinu käsuõpetust! Iga päev ma mõlgutan mõtteid sellest» (Ps.l19,97). Käsu õigus on täidetud neis, «kes ei käi liha järgi, vaid Vaimu järgi» (Rom.8,4).

(64) Leidub inimesi, kes on tuttavad Kristuse andestava armukutsega ja kes soovivad ka Jumala lapsed olla, kuid mõistes, et nende iseloom on ebatäiuslik ja elu vigane, kahtlevad, kas nende süda on Püha Vaimu poolt uuendatud. Sellistele ütleksin: Ärge laskuge meeleheitesse. Me peame sageli Jeesuse jalge ette kummarduma ja oma puuduste ja vigade pärast nutma, kuid mitte araks muutuma. Isegi kui vaenlane on võitnud, ei ole Jumal meid kõrvale heitnud, maha jätnud ega tagasi lükanud. Ei, Kristus on Jumala paremal käel ja kostab meie eest. Armastuse jünger Johannes ütles: «Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil Eestkostja Isa ees, Jeesus Kristus, kes õige on” (1.Joh.2,1). Ära unusta ka Kristuse sõnu: «Isa ise armastab teid» (Joh.16,27). Ta soovib sind endale tagasi saada, näha oma puhtust ja pühadust sinus peegeldumas. Kui sa vaid tahad alluda, siis Tema, kes alustas sinus head tööd, viib seda ka edasi kuni Jeesuse Kristuse päevani. Palu innukamalt, usu täielikumalt. Kuna me ei saa usaldada oma jõudu, siis usaldagem Lunastaja jõudu — ja me võime kiita Teda, kes on meie tervis.

Mida lähemale sa Jeesusele tuled, seda puudulikumana endale näid; sinu nägemisvõime muutub teravamaks ja sa näed oma puudusi, mis on ilmses vastuolus Tema täiusliku olemusega. See tõendab, et Saatana meelitused on kaotanud oma mõju ja Jumala Vaimu elustav jõud on sind äratanud.

(65) Jeesust sügavalt armastada saab ainult see, kelle süda tunneb oma patusust. Oma moraalse puudulikkuse mitte märkamine on eksimatuks tõendiks, et inimene ei ole veel vaadelnud Kristuse erakordset headust ja ilu. Kõik, keda Kristuse arm on ümber kujundanud, imetlevad Tema jumalikku iseloomu.

Mida vähem me hindame iseennast, seda enam hindame oma Päästja lõputut puhtust ja ilu. Meie patususe tunnetamine juhib meid Tema juurde, kes võib andestada. Kui hing saab aru oma abitusest ning sirutub Kristuse järele, siis ilmutab Tema oma väge. Mida enam meie puudulikkuse tunnetus meid Tema ja Pühakirja juurde juhib, seda ülevamana näeme me Tema iseloomu ja seda täielikumalt peegeldame Tema kuju.

 

Järgmine peatükk