skip to Main Content

(93) Jumal kõneleb meiega looduse ja ilmutuse kaudu, oma ettenägevuse ja Püha Vaimu läbi, kuid sellest pole küllalt — ka meil tuleb oma süda Tema ees välja valada. Vaimuliku elu ja jõu evimine eeldab tegelikku lävimist oma taevase Isaga. Meie meeled võivad olla Temasse kiindunud; me võime Tema töö, Tema halastuse ja Tema õnnistuste üle mõtiskleda, kuid see ei tähendaks veel ühendust Temaga selle sõna parimas mõttes. Tõeline ühendus Jumalaga on võimalik vaid siis, kui meil on midagi Temale oma tegelikust elust rääkida.

Palve on südame avamine Jumalale kui sõbrale. Mitte selleks, et endast Temale märku anda, vaid et see võimaldaks meil Teda vastu võtta. Palve ei too Jumalat meie juurde alla, vaid viib meid Tema juurde üles.

Kui Jeesus maa peal elas, õpetas Ta oma jüngreid, kuidas palvetada. Ta õpetas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõiki muresid Tema peale heitma. Tõotus, et nende palved kuulda võetakse, on tõotus meiegi jaoks.

Kui Jeesus elas inimeste keskel, palvetas Ta sageli. Ta sidus end lahutamatult meie vajaduste ja nõrkustega, saades härdaks palujaks, otsides Isalt värskeid jõuvarusid, et tugevana edasi minna vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju, vend meie nõrkustes, «kõiges kiusatud nagu meiegi», kuid ilma patuta. Tema püha olemus põrkus kurjusest tagasi. Ja kannatades selles patuses maailmas võitlusi ja hingepiina, leidis Ta lohutust ja rõõmu oma Isaga suhtlemises. Olles inimene, sai palve talle vajaduseks ja eesõiguseks. Kui juba inimeste Päästja, Jumala Poeg vajas palvet, kui palju enam peaksid nõrgad, patused, surelikud inimesed tundma vajadust tulise, püsiva palve järele.

(94) Taevane Isa ootab, et anda meile osa oma õnnistustest. Meie eesõigus on juua külluslikult piiritlematu armastuse allikast. Kui imelik, et me nii vähe palvetame! Jumal on valmis ja tahtlik kuulma ka oma kõige silmapaistmatuma lapse siirast palvet ja siiski kõhkleme tihti oma soove Talle avaldamast. Mida võivad küll taeva inglid mõelda vaestest, abitutest, kiusatuse mõju all olevatest inimestest, kelle järele määratu Jumala armastus igatseb, olles valmis neile rohkem andma, kui nad oskavad paluda või mõelda — ja siiski paluvad nad nii vähe ja neil on nii pisut usku. Inglid armastavad kummarduda Jumala ees; neile meeldib olla Tema läheduses. Nad peavad Jumalaga lävimist oma suurimaks rõõmuks; selle maa lapsed aga, kes vajavad palju abi, mida ainult Jumal anda võib, paistavad olevat rahul ilma Tema Vaimu valguseta, ilma Tema läheduseta.

Neid, kes jätavad palve hooletusse, katab kurjuse pimedus. Vaenlase sosistused meelitavad neid patusse; ja kõik see tuleneb sellest, et nad ei kasuta eesõigusi, mida Jumal neile palve kaudu on andnud. Miks küll peaksid Jumala pojad ja tütred tõrkuma palvetamast? Palve on võti usu käes taevase varakambri avamiseks, kus on varjul Kõigevägevama piiritud varandused. Kui me ei palu lakkamatult ega valva hoolsalt, varitseb oht hoolimatuks muutuda ja teelt kõrvale kalduda. Vaenlane püüab pidevalt tõkestada teed armuaujärje juurde, et me tõsistest usupalvetest loobumisega minetaksime armu ja jõu kiusatustele vastu seismiseks.

(95) On olemas kindlad tingimused, mille täitmisel võime loota, et Jumal kuuleb palveid ja vastab. Esimene neist eeldab, et tunneksime oma vajadust Tema abi järele. Jumal on tõotanud: «Ma valan janusele vett ja kuivale voogusid» (Jes.44,3). Need, kes tunnevad nälga ja janu õiguse järele, kes igatsevad Jumalat, võivad kindlad olla, et nad rahuldatakse. Süda peab olema avatud Vaimu mõjule, muidu ei saa me Jumala õnnistusi.

Ainuüksi juba meie suur vajadus ise on põhjenduseks, mis räägib kõige ilmekamalt meie kasuks. Kuid samas peame Issandat otsima, et Ta meid aidata võiks. Ta ütleb: «Paluge, siis antakse teile.» «Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama» (Mat.7,7; Rom.8,32).

Kui südames on ülekohus, kui hellitame mingit pattu, siis Jumal ei kuule meid. Pattukahetseva hinge palve on aga alati vastuvõetav. Kui kõik teadaolevad ülekohtuteod on kõrvaldatud, võime uskuda, et Jumal meie palvetele vastab. Oma teened ei anna meile kunagi Jumala heakskiitu; need on Jeesuse teened, mis meid päästavad, Tema veri, mis meid puhastab. Siiski, ka meil on teha üks töö, et täita vastuvõtu tingimused.

(96) Teiseks palvekuulmise tingimuseks on usk. «Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad» (Heb.11,6). Jeesus ütles oma jüngritele: «Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis saab see teile» (Mrk.11,24). Kas ka meie võime haarata kinni Tema sõnast?

See tõotus on avar ning piiritlematu ja ustav on tõotuse andja. Ja kuigi me ei saa alati just neid asju ning sellel ajal, mil me palume, peame ikka uskuma, et Issand kuuleb ja vastab palvetele. Me oleme nii eksivad ja lühinägelikud, paludes sageli seda, mis ei tule meile õnnistuseks. Taevane Isa vastab aga meie palvetele armastuses just nii, et see tuleb meile ülimalt heaks. Ta annab meile seda, mida sooviksime siis, kui jumaliku valgusega valgustatuna näeksime asju nii nagu need tegelikult on. Kui tundub, et meie palvetele pole vastatud, siis toetugem tõotustele. Vastamise aeg tuleb kindlasti ja me saame õnnistuse, mida kõige enam vajame. Aga nõuda seda, et palvetele vastataks just sel teel ja nii nagu meie soovime, on jultumus. Jumal on liiga tark, et eksida. Ta on liiga hea, et keelata head oma ausameelsetele lastele. Seepärast ära karda Teda usaldada isegi siis, kui sa ei näe oma palvetele kohest vastust. Usalda Tema kindlat tõotust: «Paluge, siis antakse teile» (Mat.7,7).

Kui me kahtleme ja kardame, püüdes lahendada seda, mis pole meile veel selge, enne kui usume, siis meie nõutus vaid kasvab ja süveneb. Aga kui me tuleme Jumala juurde, tundes oma tegelikku abitust ja sõltuvust, siis Tema, kelle tarkus on piiritu, kes näeb kõike ette, kes valitseb kõike oma tahte ja sõnadega, paneb tähele meie hüüdu ning valgustab südant. Siiras palve toob meid ühendusse igavese Jumalaga. Võib-olla pole meil käegakatsutavat tõendit, et Lunastaja pale on kummardunud meie üle kaastunde ja armastusega, kuid see on tegelikult nii. Võib-olla ei tunne me ära Tema nähtavat puudutust, kuid siiski on Tema käsi meie peal armastuse ja kaastundliku õrnusega.

(97) Kui me tuleme Jumalalt armu ja õnnistust paluma, peaks südameis olema armastuse ja andeksandmise vaim. Kuidas me võime paluda, «anna meile andeks meie võlad, nagu meie andeks anname oma võlglastele» (Mat.6,12), kui meis on andeksandmatu vaim? Kui tahame, et meie palveid kuuldakse, peame samal viisil ja määral teistele andeks andma, kui loodame endale andestust.

Püsivus palves on samuti palvekuulmise tingimuseks. Kui tahame kasvada usus ja rikkamaks saada kogemusis, peame alati palvetama. Me peame olema «püsivad palves, jääma «kindlasti palvesse» ja «valvama palves tänuga» (Rom.12,12; Kol.4,2). Peetrus manitseb usklikke, et nad oleksid «mõistlikud ja kained palveiks» (1.Pet.4,7). Paulus juhatab meid: «Laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks» (Flp.4,6). «Aga teie, armsad,» ütleb Juuda, «palvetage Pühas Vaimus ja hoidke endid Jumala armastuses» (Jud.20.21). Lakkamatu palve on hinge pidev ühendus Jumalaga, nii et elu Jumalast voolab meie ellu. Meie elust voolab aga puhtus ja pühadus tagasi Jumala juurde.

(98) Palve puhul on vajalik hoolsus. Miski ärgu takistagu sind palvetamast. Pinguta kogu oma jõudu, et säilitada ühendus Jeesuse ja oma hinge vahel. Otsi igat võimalust, et minna sinna, kus palvetatakse. Neid, kes tõsiselt otsivad ühendust Jumalaga, nähakse palvekoosolekuil; nad on ustavad kohustuste täitmisel, tõsised ja hoolsad, et vastu võtta kõiki õnnistusi, mida on võimalik kätte saada. Nad kasutavad iga võimalust, et olla seal, kus võib vastu võtta valguskiiri taevast.

Me peaksime palvetama perekonnaringis, samas aga ei tohiks hooletusse jätta ka salajast palvet — selles peitub hinge elu. Meie vaimulik arenemine pole võimalik, kui palve on hooletusse jäetud. Piirduda ainult perekonnapalvusega või mõne muu üldise palvevormiga pole küllaldane. Salajast palvet kuuleb ainult palvetekuulja Jumal. Ükski uudishimulik kõrv ei pea kuulma sellist palvet, milles avame oma hinge koorma. Salajases palves on hing vaba kõigist ümbritsevatest mõjudest, vaba erutusest. Rahulikult, kuid innukalt sirutub ta Jumala poole. Meeldiv ja püsiv on mõju, mis voolab välja Temast, kes näeb salajasse, kelle kõrv on avatud kuulma südamest tulevat palvet. Rahuliku, lihtsa usu abil hoiab hing taevaga ühendust ja kogub endale jumaliku valguse kiiri, et tugevneda ja vastu pidada võitluses Saatanaga. Jumal on meie kindel kants.

Palu oma suletud kambris; kui sa lähed oma päevatööle, siis tõsta oma hing sageli Jumala poole üles. Nõnda kõndis Jumalaga Eenok. Vaiksed palved tõusevad kalli viirukina armuaujärje ette. Saatan ei saa võita kedagi, kelle süda viibib selliselt Jumala juures.

(99) Niisugust aega ja kohta, kus ei sobiks Jumala poole palvetada, polegi olemas. Ei ole ühtegi asja, mis võiks takistada südant tõsises palvevaimus üles tõsta. Tänaval tungleva rahva hulgas, töökohustuste juures võime saata palveid Jumala poole ja paluda Tema juhtimist, nagu seda tegi Nehemja, kui ta esitas oma palve kuningas Artaxerxese ees. Palvekambri võime leida kõikjal, kus me iganes oleme. Me peaksime oma südameukse alati lahti hoidma ja paluma, et Jeesus tuleks ja elaks taevase külalisena meie hinges.

Meid võib ümbritseda rikutud ja patune atmosfäär, mille mürgist õhku ei tarvitse aga sisse hingata. Me võime elada puhtas taevases õhkkonnas, ja tõstes hinge Jumala poole siiras palves, sulgeda kõik uksed ebapuhtaile kujutlusile ja mõtetele. Need, kelle süda on avatud Jumala abi ja õnnistuste vastuvõtmiseks, asuvad maisest pühamas õhkkonnas, olles pidevas ühenduses taevaga.

Me vajame Jeesuse kohta selgemat vaadet; igaveste asjade väärtusest aga paremat arusaamist. Pühaduse ilu peab täitma Jumala laste südame ning selle saavutamiseks tuleks otsida jumalikku ilmutust taevastest asjadest.

Tõstkem oma hing ülespoole, et Jumal saaks anda meile hingamise taevases atmosfääris. Me võime end hoida Jumalale nii lähedal, et iga ootamatu katsumuse korral pöörduvad mõtted Tema juurde sama loomulikult, nagu lill pöördub päikese poole.

(100) Kanna kõik oma vajadused, rõõm ja kurbus, mure ja kartused Jumala ette. See ei koorma ega väsita Teda. Tema, kes loeb ära ka juuksed su peas, pole oma laste vajaduste suhtes ükskõikne. «Issand on väga halastav ja armuline» (Jak.5,11). Tema armastavat südant liigutavad meie mured ja isegi nende väljendamine palves. Vii Ta ette kõik, mis meelt häirib. Tema jaoks, kes hoiab taevakehasid ja juhib kogu universumi, pole ükski koorem raske kanda. Ükski asi, mis puutub meie rahusse, pole Tema jaoks liiga väike, et seda tähele panna. Ükski peatükk meie läbieludes pole Tema jaoks liiga tume lugeda, ükski mõistatus liiga raske lahendada. Ükski õnnetus ei või juhtuda väiksemailegi Tema lastest, ükski mure rõhuda hinge, ükski rõõm teha heameelt, mida meie taevane Isa ei märkaks või mille vastu Ta huvi ei tunneks. «Ta parandab need, kelle süda on murtud ja seob kinni nende valusad haavad» (Ps.147,3). Ühendus Jumala ja inimhinge vahel on nii täiuslik, nagu poleks Tal maa peal ühtki teist, kellele oma hoolitsust jagada, ühtki teist, kelle eest Ta andis oma armastatud Poja.

Jeesus ütles: «Te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et ma palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid» (Joh.16,26.27). «Mina olen teid valinud,» et «Isa teile annaks, mida te iganes palute minu nimel» (Joh.15,16). Jeesuse nimel palvetada tähendab midagi rohkemat, kui ainult Tema nime mainimist palve alguses ja lõpus. See tähendab palvetamist Jeesuse meelsuses ja vaimus, sest me usume Tema tõotusi, loodame Tema armule ja teeme Tema tööd.

(101) Jumal ei mõtle, et keegi meist peaks maailmast eralduma, et siis eraku või munga kombel Tema teenimisele pühenduda. Meie elu peab olema selline nagu oli Kristuse elu — kord mäel palvetamas, siis jälle rahva seas. See, kes ei tee muud, kui ainult palvetab, lõpetab varsti palvetamise või muutuvad tema palved vormiliseks. Kui inimesed eemalduvad ühiskondlikust elust, hoiavad eemale kristlase kohustustest ja ristikandmisest, kui nad lakkavad töötamast tõsiselt Meistri heaks — siis pole neil enam ka mõjuvat põhjust palvetamiseks ega pühendumiseks. Kui ei paluta jõudu töötamiseks inimeste vajaduste ja Kristuse kuningriigi ülesehitamise heaks, muutuvad palved isiklikeks ja omakasupüüdlikeks.

Me kanname kindlasti kahju, kui me Jumala teenimises ei hooli üksteise toetamise ja julgustamise eesõigusest. Tema Sõna tõed kaotavad siis meie meeltes oma elavuse ja tähtsuse. Ja kui nende Sõnade mõju ei valgusta ega ärata südant, läheb vaimulik elu allamäge. Kristlaste kokkutulekud kaotavad palju, kui ei võeta osa üksteise muredest. See, kes sulgub endasse, ei täida Jumala poolt määratud ülesannet. Seltskondlike omaduste õige viljelemine muudab osavõtlikuks teiste suhtes ning arendab ja tugevdab meid Jumala teenimiseks.

Kui kristlased tuleksid kokku, et rääkida üksteisele Jumala armastusest ja lunastuse kallist tõest, siis elustuks nende süda ja nad elustaksid ka üksteist. Me võime järjest rohkem tundma õppida oma Isa taevas, saades päevast-päeva üha uusi kogemusi Tema armus; ja see aitab meis tärgata soovil rääkida Tema armastusest. Kui me seda teeme, muutub süda soojaks ja julgeks. Kui me mõtleksime ja räägiksime rohkem Jeesusest ja vähem endast, tunneksime palju enam Tema ligiolekut.

(102) Mõeldes Jumalale nii sageli kui Tema hoolitsust näeme, hoiame Teda alati meeles ja meile valmistab rõõmu Temast rääkida ja Teda kiita. Me kõneleme ilmalikest asjust, sest see huvitab meid. Me räägime oma sõpradest, sest me armastame neid; meie rõõmud ja mured on nendega seotud. Ometi on palju enam põhjust armastada Jumalat. See peaks olema kõige loomulikum asi selles maailmas — teha Ta esimeseks kõigis meie mõtetes, jutustades Tema headusest ja kuulutades Tema väest. Rikkalikud annid, mida Ta meile on andnud, ei ole mõeldud mõttemaailma ja armastuse köitmiseks sedavõrd, et meil poleks enam midagi Jumalale pühendada. Need annid peaksid Teda alati meelde tuletama ja meid taevase Heategijaga tänulikkuse ja armastuse sidemetega siduma. Me oleme maisele madalusele liiga lähedal. Tõstkem oma silmad taevase pühamu avatud uksele, kust särab Jumala au ja valgus Kristuse näol, kes võib «täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde» (Heb.7,25).

Meil on vaja rohkem Jumalat kiita «Ta helduse eest ja Tema imeliste tegude eest inimlastele» (Ps.107,8). Meie palvekogemused ei peaks koosnema ainult palumisest ja saamisest. Ärgem mõelgem alati oma vajadustele, ja mitte kunagi kasule, mida saame. Me ei palu küll kunagi liiga palju, aga tänamisega oleme alati liialt kitsid. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi, kui vähe tänu väljendame, kui vähe kiidame Teda selle eest, mida Ta meile andnud on.

(103) Vanal ajal ütles Issand Iisraelile, kui nad Tema teenimiseks kogunesid: «Ja seal sööge Jehoova, oma Jumala ees ning olge rõõmsad, teie ja teie pere kõige pärast, mida teie käsi on hankinud, miska Jehoova, su Jumal sind on õnnistanud» (5.Ms.12,7). Seda, mida tehakse Jumala auks, peaks tehtama rõõmsa meelega, lauldes kiitust ja tänu andmisega, mitte kurvalt ega süngelt.

Meie Jumal on õrn, halastav Isa. Tema teenimist ei peaks peetama südantkurvastavaks ja ahastustvalmistavaks ülesandeks. Jumalat kummardada ja osa võtta Tema tööst peaks olema rõõm. Jumal ei taha, et Tema lapsed, kellele on valmistatud nii suur lunastus, tegutseksid nii, nagu oleks Ta vali ja nõudlik peremees. Jumal on nende parim sõber. Kui nad Teda kummardavad, tahab Ta olla nendega, neid õnnistada ja lohutada, täites südame rõõmu ja armastusega. Issand soovib, et Tema lapsed saaksid lohutust Tema teenimisest ja leiaksid Tema töös pigem rõõmu kui vaeva. Tema soovib, et need, kes tulevad Teda kummardama, viiksid enesega kaasa väärtuslikud mõtted Tema hoolest ja armastusest, et nad võiksid olla rõõmsad igapäevases töös, et neile oleks omane talitada ausalt ja ustavalt kõigis asjus.

Me peame kogunema risti ümber. Ristilöödud Kristus peaks olema meie mõtiskluste ja vestluste teemaks, meie kõige rõõmsamate tunnete allikaks. Me peaksime järele mõtlema iga õnnistuse üle, mida Jumalalt saame, ja kui me mõistame Tema suurt armastust, oleme valmis usaldama kõik nendesse kätesse, mis olid meie eest risti külge naelutatud.

(104) Hing võib tõusta taevale lähemale kiituse tiivul. Jumalat teenitakse taevastes õuedes laulu ja muusikaga ning kui me väljendame oma tänulikkust, sarnaneb meie teenistus taevaste hulkade teenistusele. «Kes toob ohvriks tänu, see annab au Jumalale» (Ps.50,23). Mingem oma Looja ette aukartliku rõõmuga, milles on «lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält» (Jes.51,3).

 

Järgmine peatükk

Back To Top