skip to Main Content

(67) Südame muutusest, mille kaudu saame Jumala lasteks, räägitakse Piiblis kui uussünnist. Veel võrreldakse seda hea seemne idanemisega, mille põllumees on külvanud. Samamoodi on Kristuse juurde äsja pöördunud otsekui «vastsündinud lapsed» (1.Pet.2,2), kes «kasvavad» täiskasvanud meesteks ja naisteks Kristuses Jeesuses. Nii nagu kasvab põllule külvatud hea seeme, peavad ka nemad kasvama ja vilja kandma. Jesaja ütleb, et «neid nimetatakse õigluse tammedeks, Jehoova istanduseks, millega Ta ennast ehib» (Jes.61,3). Igapäevasest elust toodud näited aitavad meil vaimuliku elu saladuslikku tõde paremini mõista.

Kogu inimese tarkus ja osavus ei suuda esile kutsuda elu isegi selle kõige madalamas vormis. Nii nagu taimed ja loomad elavad ainult Jumala poolt antud elu läbi, sünnib ka inimese südames vaimulik elu ainult Jumalalt saadud elu läbi. Kui inimene ei ole ülevalt sündinud (Joh.3,3), ei saa ta Kristuse poolt pakutavast elust osa.

Nagu eluga, nii on ka kasvamisega. Jumal toob esile pungast õie ja õiest vilja. Tema väe läbi areneb seemnest «esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees» (Mrk.4,28). Prohvet ütleb Iisraeli kohta, et ta õitseb nagu lilleke. «Nemad kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuud» (Hos.14,6). Jeesus käsib: «Pange tähele lilli, kuidas nad kasvavad» (Luk.12,27). Taimed ja lilled ei kasva oma hoole, mure ja jõupingutuste läbi, vaid vastu võttes seda, millega Jumal neid eluks on varustanud. Ükski laps ei saa endale oma jõuga ning muretsemisega pikkust juurde lisada. Lapsed, nii nagu taimedki kasvavad tänu sellele, et nad võtavad vastu õhku, päikesepaistet ja toitu. Nii, nagu loodusannid kõigele elavale, on Kristus neile, kes Temale loodavad. Ta on «igaveseks valguseks» (Jes.60,19) ning «päike ja kilp» (Ps.84,12). Ta on «Iisraelile nagu kaste» (Hos.14,6). «Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale» (Ps.72,6). Ta on elav vesi ja «Jumala leib… kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu» (Joh.6,33).

(68) Oma Poja võrratus annis on Jumal ümbritsenud kogu maailma oma armu atmosfääriga, mis on niisama reaalne kui õhukiht maakera ümber. Kõik, kes otsustavad hingata seda eluandvat õhku, elavad ja kasvavad täiemõõdulisteks meesteks ja naisteks Kristuses Jeesuses.

Nagu lilled sirutuvad päikese poole, et valguskiired võiksid aidata nende ilu ja sümmeetriat täiustada, nii peaksime ka meie pöörduma Õiguse Päikese poole, et taeva valgus saaks meid valgustada ja me areneksime Kristuse sarnaseks.

Jeesus õpetas sedasama öeldes: «Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse… Sest ilma minuta ei või te midagi teha» (Joh.15,4.5). Et elada püha elu, kasvada ja vilja kanda, sõltud sa Kristusest just samamoodi, kui oks sõltub tüvest. Temast lahus olles ei ole sul elu. Sa pole võimeline kiusatustele vastu seisma ega suuda kasvada armus ja pühaduses. Püsides Temas kasvad sa aga hästi ja õitsed. Ammutades Temast elu, sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud vee äärde.

(69) Paljud arvavad, et peavad teatud osa tööst tegema üksinda. Nad on usaldanud Kristuse hoolde pattude andestamise, püüdes aga samal ajal oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus peab aga nurjuma. Jeesus ütleb: «Ilma minuta ei või te midagi teha!» Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus — kõik see sõltub ühendusest Kristusega. Meie armus kasvamine oleneb ühendusest Temaga iga päev, iga tund, see oleneb Temasse jäämisest. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpetaja. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult elu alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: «Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõigu» (Ps.16,8).

Sa küsid: «Kuidas ma pean Kristusesse jääma?» — Samuti, nagu sa Tema alguses vastu võtsid. «Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda, nõnda käige Temas» (Kol.2,6). «Õige peab usust elama» (Heb.10,38). Sa andsid end täielikult Jumalale, et Teda teenida ja Tema sõna kuulda, ning võtsid Kristuse vastu oma isiklikuks Õnnistegijaks. Sa ei oleks end ise saanud pattudest lunastada ega oma südant muuta, andnud end aga Jumalale, uskusid, et Ta Kristuse tõttu kõike seda sinu jaoks tegi. Usu läbi said sa Kristuse omaks ja usu läbi pead sa üles kasvama Temas, andes ja võttes. Sa pead andma kõik: oma südame, oma tahte, teenimise, et täita kõiki Ta nõudeid. Sa pead vastu võtma Kristuse — kogu õnnistuse täiuse. Ta peab jääma sinu südamesse, et olla sinu jõuks, sinu õiguseks, sinu alaliseks aitajaks, andes sulle jõu sõnakuulelikkuseks.

(70) Pühenda end Jumalale igal hommikul. Olgu see sinu kõige esimene töö. Olgu su palve: «Võta mind, oh Issand, täiesti omaks. Kõik oma plaanid panen ma Sinu jalge ette. Kasuta mind täna, jää minu juurde ja olgu kõik minu tööd tehtud Sinus!» Ja nii igal päeval. Pühenda end hommikul terveks päevaks Jumalale. Alluta kõik oma plaanid Temale, et need teostuksid nii nagu Tema ettenägevus seda otsustab. Nõnda võid sa päev-päeva järel anda oma elu Jumala kätte ja nii kujuned sa ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks.

Elu Kristuses on elu täis rahu. Võib-olla ei ole seal alati tunnete ekstaasi, kuid seal peab olema püsiv, rahulik usaldus. Su lootus on Kristuses, mitte iseendas. Su nõrkus on ühendatud Tema tugevusega, su teadmatus Tema tarkusega, su vastuvõtlikkus kiusatustele Tema vastupidavusega. Nii ei pea sa vaatama iseendale, vaid Kristusele. Püsigu su mõtted Tema armastuse ja Tema iseloomu ilu ning täiuse juures. Kristus oma enesesalgamisega, Kristus oma alandlikkusega, Kristus oma puhtuse ja pühadusega, oma võrratu armastusega on aine, millesse peaksime mõtiskledes süvenema ja Teda armastades, Teda jäljendades, Teda täielikult usaldades muudetakse sindki Tema sarnaseks.

(71) Jeesus ütleb: «Jääge minusse» (Joh.15,4). Need sõnad väljendavad rahu, püsivust, usaldust. Ta kutsub: «Tulge minu juurde … ja mina annan teile hingamise» (Mat.11,28). Seda väljendab ka Laulja: «Ole vait Jehoova ees ja oota Teda» (Ps.37,7). Ja Jesaja kinnitab: «Rahus ja lootuses oleks teil jõud» (Jes.30,15). See rahu ei ole tegevusetuses. Õnnistegija kutses on rahu tõotus ühendatud kutsega tööle: «Võtke endi peale minu ike … ja te leiate hingamise» (Mat.11,29). Mida täielikumalt jääb inimene Kristusesse, seda hoolikam ja energilisem on ta Tema töös.

Kui mõtted püsivad enese juures, on need ära pöördunud Kristuselt, jõu ja elu allikalt. Ja selleks, et takistada ühenduse ja osaduse loomist Kristusega, püüabki Saatan püsivalt meie tähelepanu Päästjast eemal hoida. Maailma lõbud, elumured ja kurvastused, teiste vead, sageli ka oma vead ja puudused on asjad, mille abil püüab vaenlane meie meeli köita. Ära lase end tema sepitsustest eksiteele viia. Paljusid, kes on tõeliselt õrna südametunnistusega ja soovivad elada Jumalale, püüab ta sageli panna mõtlema oma vigadele ja nõrkustele. Nii loodab ta neid Kristusest lahutada ja võita. Me ei peaks end tegema elu keskpunktiks ega tundma rahutust ja hirmu oma päästmise pärast. Kõik see pöörab hinge jõuallikast ära. Anna oma hing Jumala hoolde ja usalda Teda. Räägi ja mõtle Jeesusest. Kadugu Temas sinu enese mina. Heida ära kahtlused. Loobu kartusest. Ütle koos apostel Paulusega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma elan nüüd lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest» (Gal.2,20). Jää püsima Jumalasse. Ta suudab hoida seda, mida sa Tema hoolde oled usaldanud. Kui sa usaldad end Tema kätesse, siis teeb Ta sind võitjaks, sest Ta armastab sind.

(72) Kui Kristus võttis enda peale inimolemuse, sidus Ta inimkonna enesega armastuse sidemetega, mida ei suuda purustada ükski jõud, välja arvatud inimese enda valik. Saatan ahvatleb pidevalt selle sideme murdmisele, et me end seeläbi omal valikul Kristusest lahutaksime. Me peaksime paluma ja võitlema, et miski ei meelitaks teist isandat valima — on meil ju alati selleks vabadus. Vaadakem püsivalt Kristusele, siis hoiab Ta meid ja me oleme kaitstud. Mitte keegi ei saa meid Tema käest ära kiskuda, pidevalt Teda vaadeldes «muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust» (2.Kor.3,18).

Just samamoodi said jüngrid oma kalli Päästja sarnaseks. Kui nad kuulsid Jeesuse sõnu, tärkas neis Tema järele vajadus. Nad otsisid, leidsid ja käisid Ta järel. Jüngrid olid Jeesusega koos majas, lauas, kambris ja väljal. Nad suhtlesid Temaga kui õpilased õpetajaga ja said iga päev Tema huulilt õpetusi pühadest tõdedest. Nad vaatasid Temale nagu sulased isandale, saamaks teada oma kohustusi. Jüngrid olid samasugused nõdrad inimesed «nagu meiegi» (Jak.5,12). Neil oli patuga samasugune võitlus võidelda nagu meilgi, nad vajasid samuti armu, et elada püha elu.

(73) Isegi Johannes, armastatud jünger, kes kõige täielikumalt peegeldas Päästja kuju, ei omanud loomupärast iseloomuilu. Ta oli ennastmaksmapanev ja auahne, äge ja kergesti solvuv, aga kui Talle ilmus Päästja iseloom, nägi ta oma puudusi ja see tegi ta alandlikuks. Tugevus ja kannatlikkus, vägi ja õrnus, majesteetlikkus ja alandlikkus, mida ta nägi Jumala Poja igapäevases elus, täitis ta hinge imetluse ja armastusega. Päev-päevalt tõmbus süda Kristuse poole ja ta kaotas armastuses oma Õpetaja vastu silmist iseenese. Tema solvuv, auahne meelelaad alistus Kristuse ümberkujundavale väele. Püha Vaimu muutev jõud uuendas südame. Kristuse armastus kujundas ümber tema iseloomu. See on Kristusega ühenduse kindel tulemus. Kui Kristus elab südames, siis kujuneb ümber kogu olemus. Kristuse Vaim ja Tema armastus pehmendab südame ja hinge ning suunab mõtted ja soovid Jumala ja taeva poole.

Kuigi Kristus oli läinud taevasse, tundsid Tema järelkäijad ikka Tema lähedust. See on isiklik lähedus täis armastust ja valgust. Jeesus, Päästja, kes oli nendega koos rännanud, kõnelenud ja palvetanud, nende südameile lootuse ja lohutuse sõnu rääkinud, oli võetud taevasse, rahukuulutus huulil. Kui inglihulk Teda vastu võttis, kostis neile veel Tema hääl: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani» (Mat.28,20). Jeesus oli läinud taevasse inimese kujul. Jüngrid teadsid, et kuigi nüüd Jumala trooni ees, oli Ta ikka nende Sõber ja Päästja. Nad teadsid, et Tema osavõtlikkus jääb muutumatuks, et Ta on ikka lahutamatult seotud inimkonna kannatustega. Ta esitab Jumala ees oma kalli vere teeneid, näidates oma haavatud käsi ja jalgu selle hinna mälestuseks, mille Ta maksis lunastatute eest. Jüngrid teadsid, et Ta on taevasse läinud neile asemeid valmistama ja et Ta tuleb tagasi ja võtab nad enese juurde.

(74) Kogunedes peale Kristuse taevaminekut, saatsid jüngrid agaralt oma palveid Jeesuse nimel Isa ette. Nad kummardusid pühalikus aukartuses, korrates tõotust: «Mida te Isalt palute minu nimel, seda Ta annab teile.» «Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et te rõõm võiks olla täielik» (Joh.16,23.24). Jüngrid sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale, võimsa põhjendusega: «Kristus Jeesus on, kes suri ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub» (Rom.8,34). Nelipühi tõi nende juurde Trööstija, kelle kohta Kristus oli öelnud, et Ta pidi jääma nende juurde «igavesti.» Veel oli Ta öelnud: «See tuleb teile heaks, et ma ära lähen, sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan Ta teie juurde» (Joh.14,17; 16,7). Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südameisse jääma. Nende ühendus Temaga oli nüüd veel tugevam, kui siis, mil Ta isiklikult nende juures oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgasid neist, nii et inimesd neid vaadeldes «panid imeks ja tundsid ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega» (Apt.4,13).

(75) See, kes oli Kristus oma jüngritele, soovib Ta olla oma lastele ka tänapäev. Oma viimases palves, koos Tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles Ta: «Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu minusse usuvad» (Joh.17,20).

Jeesus palus meie pärast, et me oleksime üks Temaga, nagu Tema oli üks Isaga. Oo, milline ühendus see on! Päästja on öelnud enda kohta: «Poeg ei või iseenesest teha midagi» (Joh.5,19). «Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid» (Joh.14,10). Ja kui Kristus elab meie südames, siis Ta töötab meis, et me tahame ja tegutseme «Tema hea meele järele» (Flp.2,13). Meie töötame nagu Tema töötas, ilmutades samasugust vaimu. Nõnda Teda armastades ja Temasse jäädes kasvame «kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus» (Ef.4,15).

 

Järgmine peatükk

Back To Top