In English
Isa oli väga rahumeelne inimene. Ma ei mäleta teda meiega kurjustamas, vähemalt polnud mul kunagi hirmu isa ees. Täiskasvanuna võin öelda, et kõige rohkem elavnes ta koori või orkestri ees dirigendina seistes.
Ta oli väga hea isa, võib öelda, et mõnus isa. Laste juures leidis ta alati aega nalja tegemiseks või millegi huvitava jutustamiseks. Mõne asja jättiski ta mulle mõistatuseks. Näiteks rääkis ta, et inimesed Ameerikas käivad, pea alaspidi. Seda andis terve lapsepõlve mõelda ja imestada. Või viis ta meid vaatama mõnda huvitavat asja, mille peale emad ei tulegi. Näiteks käisime kaubarongide jaamas sillalt vaatamas, kuidas üks liikuv rong teise oma hooga liikuma lükkab. Meelde on jäänud ka suvised mootorrattareisid kogu perega, meie õega kahekesi külgkorvis, möödasõitjad alatasa imestamas, kuidas me sinna mahume. Sõitsime isaga isegi nii, et mina, väiksem, istusin kütusepaagil ja näitasin sõrmega suunda, Kaja istus isa selja taga. Nii sai muidugi heal juhul ainult Mähelt Meriväljale sõita. Huvitaval kombel olin millegipärast mina see, keda ta kutsus juba väikese põnnina appi mootorratta koduse “putitamise” ajaks.
Isa tundis ikka muret meie muusikaõpingute pärast. Sageli tuli ta oma töö – viiulitundide ja orkestriproovide – vahel kas või pooleks tunniks koju, et mõnda lugu minuga harjutada. Ega mina seda vääriliselt siis hinnata osanud, tahtsin ikka oma lapsevigureid teha, mis temal nördimusest suunurgad allapoole viis. Minul olid selle vastu omad trikid. Keeldusin edasi mängimast, enne kui ta suu jälle naerab. Tavaliselt pidin ma ta suunurgad ise ülespoole kohendama, siis sai harjutamine jätkuda.
Suuremaks saades sai ka minust muusikahuviline. Käisin pea igal nädalal sümfooniaorkestri kontsertidel. Isa hankis vahel teose klaviiri, mille põhjal sain kogu ettekannet jälgida. Iga ettekantud teose kohta olid tal oma tähelepanekud, mida sain kuulda ja temaga arutada.
Ka oma kõrges vanuses jaksas ta ikka huvi tunda minu pere käekäigu kohta ning tunda rõõmu väikestest asjadest, nagu see talle omane oli. Rahulolematus oli talle üldse võõras. Seda oli ta siis, kui keegi kõhkles selles, kas tema valitud koorilaul on ikka koorile jõukohane. Juhtus ka, et ma vaidlesin selle üle isaga, kuid enamasti viis ta oma plaani siiski läbi.
Hindan väga tema juures tema suhtumist kaasinimestesse. Kunagi ei märganud ma tema hinnagutes või tähelepanekutes põlglikku või sarkastilist tooni, n.-ö vahetegemist inimeste vahel. Vastupidi, näiteks kui keegi hindas teist inimest välise ilu järgi, siis asus ta kaitsma, öeldes, et iga inimene on niisugune, nagu Jumal on tema loonud. Meeldiv oli see, et tema tulemine ja olemine perekonnas, seltskonnas või koori ees ei tekitanud kellelegi lisapingeid, sest ta oli oma olemuselt väga loomulik.
Muusika oli tema elukutse ja ka suur kiindumus. Tõenäoliselt on vähe neid elukutselisi muusikuid, kes ka tööst vabal ajal muusikaga nii intensiivselt tegelevad ja seda seejuures armastavad. Tema oli üks sellistest muusikutest. Kõik need teadmised ja muljed muusikast, mida ta ise oli orkestiga elu jooksul läbi mänginud – neid oleks tahtnud endale “kopeerida”. Usun, et ka tema kiindumused ja talendid leiavad täiusliku rakenduse igaveses elus ning unistused saavad parima teostuse. Soovin vaid, et see aeg meie jaoks kiiremini kätte jõuaks.
Marju Kiplok