Järgmine kord, kui tunned, et Jumal ei saa sind kasutada, meenuta:
*Noa jõi end purju.
*Joona põgenes Jumala eest.
*Aabraham oli liiga vana.
*Naomi oli lesk.
*Iisak oli unistaja.
*Iiob läks pankrotti.
*Jaakob oli valetaja.
*Ristija Johannes sõi putukaid.
*Lea oli inetu.
*Peetrus salgas Kristuse.
*Joosepit kiusati taga.
*Jüngrid jäid palvetades magama.
*Mooses kokutas.
*Marta oli iga asja pärast mures.
*Giideon kartis.
*Samaaria naine oli lahutatud, ja mitte ühe korra.
*Simson oli pikajuukseline naistemees.
*Raahab oli prostituut.
*Sakkeus oli liiga lühike.
*Jeremija ja Timoteos olid väga noored.
*Paulus oli liiga religioosne.
*Taavet oli abielurikkuja ja mõrvar.
*Timoteosel oli(d) (mao)haavand(id).
*Eelija tahtis surra. JA …
*Laatsarus oli surnud!

Lõpeta vabanduste otsimine!
Jumal saab sind täielikult kasutada.
Pealegi, mitte sina pole sõnum, sa oled vaid sõnumitooja.

Tallinna Adventkiriku hoone renoveerimistöödega on alustatud 2020.a jaanuaris. Esimeses etapis uuendatakse  III korruse ruumid. Järgmises etapis on vajadus teostada katuse renoveerimine, mis on hetkel väga halvas seisukorras ning viimases etapis on planeeritud uuendada  kiriku saal ning keldriruumid. Kutsume kõiki annetama, et vajalikud tööd saaksid  teostatud ning olema rõõmsad neid annetusi tehes.

Annetusi saab kanda Seitsmenda Päeva Adventistide Tallinna Esimese Koguduse a/a EE832200001120059736 viide “remondifond”.
Koguduse saalis on olemas ka korjanduskast kiriku saali ukse kõrval, kuhu on oodatud annetused remondifondi.

Eesti Vabariigi valitsus on seoses koroonaviiruse Covid-19 kiire levikuga riigis välja kuulutanud eriolukorra, millega seoses  jäävad  Tallinna adventkirikus ära kõik teenistused esialgu kuni 22. märtsini 2020.
Sel perioodil korraldatakse hingamispäeval kell 10 hingamispäevakooli ja kell 11 jumalateenistuse videoülekanne www.advent.ee leheküljel.
Edaspidise info osas palun jälgi meie koguduse kodulehte tallinn.advent.ee

• Kutsuda koguduseliikmeid eestpalvele haigestunud inimeste, meditsiinitöötajate, korrakaitsjate ja riigijuhtide eest.
• Hoidma ühendust teiste koguduseliikmetega, näitama üles kristlikku ligimesearmastust ning toetama abivajajaid nii sõna, teo kui ka palvega.
• Jälgima Terviseameti soovitusi viiruste leviku piiramisel.

Palume järgida viiruse etiketi juhiseid, mida saab vaadata terviseameti koduleheküljelt https://www.terviseamet.ee/et/uuskoroonaviirus

Kui Jeesus surnust äratati, anti Saatanale surmahaav. Täitus 1 Ms 3:15 – madu (Saatan) oli tõepoolest „salvanud“ Kristuse „kanda“ ristilöömise kaudu, ent Kristus „purustas“ ta „pea“. Kui sa purustad mao pea, siis oled sa ta tapnud. Seega, alates Jeesuse ülestõusmisest on Saatan olnud purustatud.
Taiplikus peas tärkab aga kohe küsimus: „Miks on siis 2000 aasta jooksul jätkunud patt, kurjus ja viletsus, mille autoriks on madu, kes peaks olema purustatud? Miks on saanud võimutseda suured diktaatorid ning miks valitsevad maailmas kuritegevus ja vägivald samasugusel määral nagu enne Veeuputust? Miks on täitunud Pauluse ettekuulutus nii kohutaval kombel, et tõepoolest „kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks“? (2 Tm 3:13). Kas see kõik näeb tõesti välja nagu võidetud vaenlase töö?“
Tekib ka muid küsimusi: „Miks ei tule Jeesus juba tagasi nagu Ta on lubanud, et teha lõpp Saatana tegevusele? Kas Jumalal on ükskõik? Kas Ta lükkab oma tulekut aina edasi, kuni Ta lõpuks tüdib ja otsustab pasunat puhuda ning eesriide alla lasta?“
Me võime neile küsimustele otsida vastuseid kust iganes, kuid lõpuks tuleb meil ikkagi pöörduda Piibli juurde: „…inimene viskab seemet maa peale, … kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes“ (Mk 4:26-29).
Jumala rahvas peab saama täiskasvanuks ja hakkama väärtustama – „uskuma“ – seda, et Kristus on oma surma, maha matmise ja ülestõusmise kaudu võitnud Saatana.
Hb 2:14 ütleb, et Saatan on „halvatud“ [tema võim on murtud, NIV jt], nii nagu ninasarvik või lõvi, keda asjatundjad on uinutinoolega uimastanud, et uurida näiteks looma hammaste seisundit. Saatan ei saa sundida meid patus elama, välja arvatud juhul, kui me otsustame lubada tal meid petta. Kristuse võit Saatana üle ülestõusmises oli imeline, aga nüüd, ütleb Ilm 12:11, peab Jumala rahvas võitma „Talle vere tõttu.“
Saatan väidab siiani, et ühelgi inimesel ei ole võimalik järgida Jumala armastuse seadust, kuid meie eesõigus on saada osa Kristuse aulisest võidust. See on midagi, mille nimel tasub elada!
(Robert J. Wieland)

Üks mees astub raskel sammul Jeruusalemma poole, kus Tema maine teekond jõuab selle lõppsihini väljaspool linnamüüri asuval kõledal künkal. Ta ei astu üksi, kuid on oma mõtetes üksi, sest hoolimata Tema mitmetest hoiatustest ei ole keegi tema kaaslastest mõistnud, mis neid lähemail päevil ees ootab. „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja kõik viiakse lõpule, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Sest ta antakse ära paganate kätte ja teda naerdakse ja teotatakse ja tema peale sülitatakse ja kui nad teda on rooskadega peksnud, tapavad nad ta ja kolmandal päeval ta tõuseb üles!“ (Lk 18:31-33) ütles Jeesus, aga tema kaaslased juurdlesid kõrgete kohtade üle Tema kuningriigis. Kuidas oleks Jeesus soovinud neid säästa lähematel päevadel neid tabava masenduse eest – aga nad ei kuulanud. Kui palju kergem oleks olnud üle elada kalli Õpetaja surmakannatusi, kui nad oleksid suutnud üle haua vaadata –
vaadata ülestõusmise hommikusse.
Jeesus oli neile ütelnud: „Üürikese aja pärast, siis te ei näe mind, ja taas üürikese aja pärast, siis te näete mind!“ (Jh 16:16). Nad ei mäletanud seda ka. Ja põgenesid ummisjalu Jeesuse kinnivõtjate eest ning nende usk Päästjasse sai risti all ränga hoobi.
Ülempreestrid ja variserid mäletasid Tema sõnu paremini kui Tema ustavad kaaslased. Nemad tulid peale Jeesuse surma Pilaatuse juurde ning ütlesid: „Isand, meile meenub, et see petis veel elus olles ütles: Ma tõusen kolme päeva pärast üles! Käsi nüüd hauda valve all pidada kolmanda päevani …“ (Mt 27:63- 64). Rooma pealik ja need, kes ühes temaga Jeesust valvasid, ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!“ (Mt 27:54). Kolmandal päeval Emmause poole astuvad jüngrid aga nentisid kurvalt: „Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab …“ (vt Lk 24:21). Nad ei uskunud ka haual käinud naiste ja jüngrite tunnistust tühjast hauast.
Need, kes justkui Temasse ei uskunud, kuulasid ja uskusid siiski rohkem, kui need, kes justkui uskusid Temasse. Kuidas on Sinuga täna? Kas Sina usud seda, mida Jumal Sulle täna ütleb? Või teed Sinagi valiku ja otsustad uskuda vaid neid asju, mis on Sulle täna mõistetavad ja kogetavad ning lähevad kokku Sinu arusaamadega asjadest. Kas lugu Jeesuse jüngrite kurbadest kogemustest suurel nädalal võiks panna Sind mõtlema selle üle, kuidas Sina kuulad seda, mida Sinu Päästjal on täna Sulle öelda? Kuulmise ja kuulamise vahel on ka täna suur vahe. Võta täna aega kuulata ja tähele panna ja talletada seda, mida armastav Jumal Sulle täna ütleb oma Sõna, oma Vaimu, sinu kristlastest kaaslaste kaudu või mingil muul moel – et Sinagi ühel päeval ei peaks rasketest kogemustest läbi astudes nentima: „Kui ma ometi oleksin kuulanud!“

(Eha Lobjakas)

Kõike, mida pean teadma, on mulle õpetanud Noa laev:

• Ära jää laevast maha.
• Pea meeles, et me oleme kõik samas paadis.
• Planeeri. Vihma ei sadanud, kui Noa laeva ehitas.
• Püsi heas vormis. Võib juhtuda, et 60-aastaselt palub keegi sul midagi tõeliselt tähtsat korda saata.
• Ära kuula kritiseerijaid – jätka tööd, mis ära tuleb teha.
• Raja oma tulevik kõrgele alusele.
• Turvalisuse mõttes reisi alati kahekesi.
• Kiirus pole mitte alati eelis. Noa laeva pardal olid teod ja gepardid koos.
• Kui tunned, et oled stressis, võta mõneks ajaks aeg maha.
• Pea meeles: Noa laeva ehitas amatöör, Titanicu ehitasid professionaalid.
• Ükskõik kui tormine ka poleks ilm, olles koos Jumalaga ootab sind alati kusagil vikerkaar.

Jeesuse teine tulek on imeline hea sõnum, ent on veel üks hea sõnum, mis peab tulema enne – valgus, mis lahvatab kogu maailmas. See tungib nii rikaste kui vaeste kodudesse ja igapäevatoimetustesse. Kuna Jumal on armastus, siis ei saa Ta jätta mitte kedagi varjule selle ingli kuulutuse valguse eest, kes tuleb alla taevast „ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest“
(Ilm 18:1).
Valgus tähendab Piiblis alati midagi, mis tuleb taevast. See annab evangeeliumile sära. Nimetatud valgus saab olema sõnum, milles särab valgus. Seepärast on see ka tõde, sest „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel! (Ps 119:105). See viimane valguse ilmutus saab seega olema Jumala Sõna tõde, mida esitatakse maailmale selgemalt kui kunagi varem.
Ainus koht maailmaajaloos, kus taevane Valgus on kõige eredamalt säranud, oli Kristuse rist, sest seal avaldus taevane armastus (mida tuntakse agape’na) kõige selgemalt oma “laiuses ja pikkuses ja kõrguses ja sügavuses,“ armastus, „mis ületab kõik tunnetuse“ (Ef 3:18, 19).
Ent kuidas saab see sündida meie kaasaja materialistlikus, naudingute altis, jumalatus maailmas? See valgus, mis aegade lõpus eredalt särab, ei saa olema hirmukuulutus (hirm saabub pärast seda, kui valgus on lõplikult tagasi lükatud) – see kuulutus saab olema ristilöödud Päästja kõrgele tõstmine maailma ees.
Jumal ei hakka oma rahvast hirmutama selleks, et teda oma kuningriiki saada nagu tehakse kariloomade kokkuajamiseks – lõpuks koidab maailma tõehetk kogu inimkonnale. Ristil avaldunud armastus koondab Jumala karjaaeda iga ausasüdamelise inimhinge, kes tunneb „sundi“, mis selles armastus peitub.
Valdavaks saab absoluutselt uus motivatsioon – mitte hirm oma isikliku turvalisuse pärast, vaid pruudi tõsine igatsus õppida päriselt tundma oma Peigmeest, keda ta nüüd lõpuks tõeliselt armastab.
Ära mõtle enam evangeeliumist kui külmade õpetuste staatilisest kogumist. See on pidevalt kasvav, südant puudutav kogemus saada osa Jumala Pojast.
R. J. Wieland©

Külmal 1952. aasta jõuluööl, kui Koreas käis parasjagu kodusõda, astus üks noor naine komberdades mööda külatänavat. Tema laps oli kohe-kohe sündimas. Ta palus möödujaid: „Aidake mind! Palun. Mu laps!“
Keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu. Keskeas abielupaar kõndis temast mööda. Naine tõukas noore ema eemale ja pilkas: „Kus ta isa on? Kus su ameeriklane nüüd on?“
Nad naersid ja kõndisid edasi. Vaadates, kuidas nad eemalduvad, tõmbus noor naine valust kõverasse.
“Palun . . .” anus ta.
Ta oli kuulnud läheduses elavast misjonärist, kes võiks teda aidata. Kiirustades hakkas ta selle küla poole kõndima. Kui ta vaid aitaks tema last. Värisedes ja valudes püüdis ta mööda külmunud maad edasi liikuda. Kuid öö oli nii külm. Hakkas sadama lund. Kui ta tundis, et lapse sündimise aeg on käes, otsis ta varju silla all. Seal sündiski üksilduses jõuluööl tema laps.
Muretsedes oma vastsündinud poja pärast võttis ta oma riided seljast, mähkis lapse nendesse ja hoidis last enda vastas oma käsivarte embuses soojas.
Järgmisel päeval läks misjonär vastsadanud lund trotsides jõulupakke jagama. Teed mööda astudes kuulis ta lapse nuttu. Ta läks hääle suunas kuni sillani ja leidis silla alt surnuks külmunud noore ema, kes ikka veel hoidis oma haardes oma vastsündinud poega. Hellalt võttis misjonär lapse oma surnud ema käte vahelt.
Poiss kasvas ja kui ta sai 10-aastaseks, rääkis tema kasuisa talle loo tema ema surmast jõuluööl. Poiss nuttis mõistes, millise ohvri oli tema ema tema eest toonud. Järgmisel hommikul tõusis misjonär vara ja avastas, et poisi voodi oli tühi. Ta nägi väljas lumel värsket väikeste jälgede rada, pani end soojalt riidesse ja astus rada mööda poisile järele. Jäljerada viis sillani, mille all noor ema oli surnud.
Kui misjonär sillale lähenes, jäi ta rabatult seisma. Lumel põlvitas paljalt tema üle kere värisev poeg. Poisi riided olid tema kõrval väikeses kuhjas. Lähemale astudes kuulis misjonär, kuidas poiss läbi külmast plagisevate hammaste ütles: „Ema, kas sul oli minu pärast just nii külm?“
See lugu tuletab mulle meelde üht teist ema ja Poega, kes nii palju ohvriks tõi. Ühel päeval loobus Jeesus taeva aust ja soojusest, et sündida sõimes maailma, mis ei soovinud Teda vastu võtta. Just enne Tema  ündi jäeti ka Tema ema tänavale, sest üheski Petlemma ööbimiskohas polnud tema jaoks ruumi. Maarja sünnitas oma lapse külma lauda pimeduses. Universumi Looja ja Täiuslik Kohtunik, kes oleks võinud maailma hävitada üheainsa sõnaga, oli nõus olema sellises olukorras sinu ja minu pärast.
Jumala Poja maapealne tee sai alguse pimedast ja külmast sõnnikuhaisu ja loomahääli täis laudast, see tee kulges pilgete saatel, mis vihjasid Tema arvatavale kahtlasele päritolule, läbi selle külma maailma, läbi külade ja linnade, kus suurem hulk Tema rahvast Tema Jumala pilkajana hülgas ja kus vaid vähesed avasid Talle oma kodu ja südame, see tee kulges alalise kahtlustamise ja halvakspanu saatel ning viis lõppeks kõledale ristile, kus püha ja veatu Jumala Poeg rippus kurjategijana alasti meie pattude pärast.
„Jeesus, kas Sul oli seal minu pärast nii külm? Sina kannatasid seal minu asemel Jumala viha patu vastu. Sul oli külm, aga keegi meist ei hoolinud. Kas seda oli vaja selleks, et mina loobuksin oma õiguse räbalatest, riietuksin lahti oma ennasthävitavast isekusest, oma kasutuist püüdeist end ise päästa ja  annaksin end Sulle?

Tihtipeale räägime me lastele lugusid imelistest palvevastustest. Räägime neile Taanielist lõvide koopas, Koljati vastu astuvast Taavetist, Peetrusest, kes vanglast päästeti ja loomulikult palju kaasaegseid lugusid inimeste imeväärseist palvevastustest.
Kõik see on hea ja ma ei kahtle nende lugude tõepärasuses. Mind teeb murelikuks hoopis muu – mõnikord on lapsed palvetanud millegi eest, kuid pole seda saanud. Tundsin üht väikest poissi, kelle vanaema oli väga haige ja poiss palus, et vanaema saaks terveks, kuid ta ei saanud. Ta suri. Kui lapsed Issandalt midagi paluvad, ent ei saa seda ning siis kuulevad neid toredaid palvevastuste lugusid, hakkavad nad mõtlema, et neil on midagi viga. Miks ei vasta Issand nende palveile?
Me peame mõtlema ka selliste asjade peale. Peame olema ausad. Mitte kõik palved ei saa vastuseks imelist „jah-i“. Kui sa ei saa seda, mida palusid, ei tähenda see, et Jumal ei armasta sind või et Ta ei kuulnud sinu palvet. Ta ütles „jah“ asemel „ei.“ Sealjuures on sageli Tema „ei“ kantud palju suuremast armastusest kui oleks olnud „jah“. Kui laps palub teravat nuga, ütleb armastav isa või ema „ei“.
Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses. Kui Jumal oleks kristlastele nagu jõuluvana, andes neile kõike, mida nad paluvad, ühineksid kogudusega paljud inimesed, kes pole pöördunud, ja see poleks sugugi positiivne.
Jumala rahvas kannatab selles maailmas samamoodi nagu need, kes ei ole Tema rahvas. Kui nad kannatavad, kannatab Jumal koos nendega. Ta ei hülga neid iial.
Pidagem meeles Jeesust ristil – Ta palub Isa, kuid siis ütleb, et Jumal ei kuule Teda (vt Psalm 22). Jeesusel oli tunne, et Tema Isa on Talle selja keeranud, sest Ta palus: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46). Maailmas on palju inimesi, kes peavad kannatama mitte sellepärast, et Jumal neid ei armasta, vaid seetõttu, et nad on Jeesuse ustavad sulased, kes oma kannatuste kaudu toovad Temale austust.
Hea sõnum on see, et Jumal ei hülga sind mitte iialgi – Ta kuuleb iga sinu palvet ja Tema annab sulle seda, mis on sulle ja ka teistele parim. Isegi tolle väikese poisi vanaemale, kes suri – ühel päeval me saame teada, miks Issand seda lubas – ja me armastame Teda veelgi enam, sest me teame siis miks – sellepärast, et Ta armastab meid. Me võime oma Issandat usaldada, sest Ta suri meie eest ristil.

R. J. Wieland©

Järgmine kord, kui tunned, et Jumal ei saa sind kasutada, meenuta:
*Noa jõi end purju.
*Joona põgenes Jumala eest.
*Aabraham oli liiga vana.
*Naomi oli lesk.
*Iisak oli unistaja.
*Iiob läks pankrotti.
*Jaakob oli valetaja.
*Ristija Johannes sõi putukaid.
*Lea oli inetu.
*Peetrus salgas Kristuse.
*Joosepit kiusati taga.
*Jüngrid jäid palvetades magama.
*Mooses kokutas.
*Marta oli iga asja pärast mures.
*Giideon kartis.
*Samaaria naine oli lahutatud, ja mitte ühe korra.
*Simson oli pikajuukseline naistemees.
*Raahab oli prostituut.
*Sakkeus oli liiga lühike.
*Jeremija ja Timoteos olid väga noored.
*Paulus oli liiga religioosne.
*Taavet oli abielurikkuja ja mõrvar.
*Timoteosel oli(d) (mao)haavand(id).
*Eelija tahtis surra. JA …
*Laatsarus oli surnud!

Lõpeta vabanduste otsimine!
Jumal saab sind täielikult kasutada.
Pealegi, mitte sina pole sõnum, sa oled vaid sõnumitooja.

Tallinna Adventkiriku hoone renoveerimistöödega on alustatud 2020.a jaanuaris. Esimeses etapis uuendatakse  III korruse ruumid. Järgmises etapis on vajadus teostada katuse renoveerimine, mis on hetkel väga halvas seisukorras ning viimases etapis on planeeritud uuendada  kiriku saal ning keldriruumid. Kutsume kõiki annetama, et vajalikud tööd saaksid  teostatud ning olema rõõmsad neid annetusi tehes.

Annetusi saab kanda Seitsmenda Päeva Adventistide Tallinna Esimese Koguduse a/a EE832200001120059736 viide “remondifond”.
Koguduse saalis on olemas ka korjanduskast kiriku saali ukse kõrval, kuhu on oodatud annetused remondifondi.

Eesti Vabariigi valitsus on seoses koroonaviiruse Covid-19 kiire levikuga riigis välja kuulutanud eriolukorra, millega seoses  jäävad  Tallinna adventkirikus ära kõik teenistused esialgu kuni 22. märtsini 2020.
Sel perioodil korraldatakse hingamispäeval kell 10 hingamispäevakooli ja kell 11 jumalateenistuse videoülekanne www.advent.ee leheküljel.
Edaspidise info osas palun jälgi meie koguduse kodulehte tallinn.advent.ee

• Kutsuda koguduseliikmeid eestpalvele haigestunud inimeste, meditsiinitöötajate, korrakaitsjate ja riigijuhtide eest.
• Hoidma ühendust teiste koguduseliikmetega, näitama üles kristlikku ligimesearmastust ning toetama abivajajaid nii sõna, teo kui ka palvega.
• Jälgima Terviseameti soovitusi viiruste leviku piiramisel.

Palume järgida viiruse etiketi juhiseid, mida saab vaadata terviseameti koduleheküljelt https://www.terviseamet.ee/et/uuskoroonaviirus

Kui Jeesus surnust äratati, anti Saatanale surmahaav. Täitus 1 Ms 3:15 – madu (Saatan) oli tõepoolest „salvanud“ Kristuse „kanda“ ristilöömise kaudu, ent Kristus „purustas“ ta „pea“. Kui sa purustad mao pea, siis oled sa ta tapnud. Seega, alates Jeesuse ülestõusmisest on Saatan olnud purustatud.
Taiplikus peas tärkab aga kohe küsimus: „Miks on siis 2000 aasta jooksul jätkunud patt, kurjus ja viletsus, mille autoriks on madu, kes peaks olema purustatud? Miks on saanud võimutseda suured diktaatorid ning miks valitsevad maailmas kuritegevus ja vägivald samasugusel määral nagu enne Veeuputust? Miks on täitunud Pauluse ettekuulutus nii kohutaval kombel, et tõepoolest „kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks“? (2 Tm 3:13). Kas see kõik näeb tõesti välja nagu võidetud vaenlase töö?“
Tekib ka muid küsimusi: „Miks ei tule Jeesus juba tagasi nagu Ta on lubanud, et teha lõpp Saatana tegevusele? Kas Jumalal on ükskõik? Kas Ta lükkab oma tulekut aina edasi, kuni Ta lõpuks tüdib ja otsustab pasunat puhuda ning eesriide alla lasta?“
Me võime neile küsimustele otsida vastuseid kust iganes, kuid lõpuks tuleb meil ikkagi pöörduda Piibli juurde: „…inimene viskab seemet maa peale, … kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes“ (Mk 4:26-29).
Jumala rahvas peab saama täiskasvanuks ja hakkama väärtustama – „uskuma“ – seda, et Kristus on oma surma, maha matmise ja ülestõusmise kaudu võitnud Saatana.
Hb 2:14 ütleb, et Saatan on „halvatud“ [tema võim on murtud, NIV jt], nii nagu ninasarvik või lõvi, keda asjatundjad on uinutinoolega uimastanud, et uurida näiteks looma hammaste seisundit. Saatan ei saa sundida meid patus elama, välja arvatud juhul, kui me otsustame lubada tal meid petta. Kristuse võit Saatana üle ülestõusmises oli imeline, aga nüüd, ütleb Ilm 12:11, peab Jumala rahvas võitma „Talle vere tõttu.“
Saatan väidab siiani, et ühelgi inimesel ei ole võimalik järgida Jumala armastuse seadust, kuid meie eesõigus on saada osa Kristuse aulisest võidust. See on midagi, mille nimel tasub elada!
(Robert J. Wieland)

Üks mees astub raskel sammul Jeruusalemma poole, kus Tema maine teekond jõuab selle lõppsihini väljaspool linnamüüri asuval kõledal künkal. Ta ei astu üksi, kuid on oma mõtetes üksi, sest hoolimata Tema mitmetest hoiatustest ei ole keegi tema kaaslastest mõistnud, mis neid lähemail päevil ees ootab. „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja kõik viiakse lõpule, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Sest ta antakse ära paganate kätte ja teda naerdakse ja teotatakse ja tema peale sülitatakse ja kui nad teda on rooskadega peksnud, tapavad nad ta ja kolmandal päeval ta tõuseb üles!“ (Lk 18:31-33) ütles Jeesus, aga tema kaaslased juurdlesid kõrgete kohtade üle Tema kuningriigis. Kuidas oleks Jeesus soovinud neid säästa lähematel päevadel neid tabava masenduse eest – aga nad ei kuulanud. Kui palju kergem oleks olnud üle elada kalli Õpetaja surmakannatusi, kui nad oleksid suutnud üle haua vaadata –
vaadata ülestõusmise hommikusse.
Jeesus oli neile ütelnud: „Üürikese aja pärast, siis te ei näe mind, ja taas üürikese aja pärast, siis te näete mind!“ (Jh 16:16). Nad ei mäletanud seda ka. Ja põgenesid ummisjalu Jeesuse kinnivõtjate eest ning nende usk Päästjasse sai risti all ränga hoobi.
Ülempreestrid ja variserid mäletasid Tema sõnu paremini kui Tema ustavad kaaslased. Nemad tulid peale Jeesuse surma Pilaatuse juurde ning ütlesid: „Isand, meile meenub, et see petis veel elus olles ütles: Ma tõusen kolme päeva pärast üles! Käsi nüüd hauda valve all pidada kolmanda päevani …“ (Mt 27:63- 64). Rooma pealik ja need, kes ühes temaga Jeesust valvasid, ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!“ (Mt 27:54). Kolmandal päeval Emmause poole astuvad jüngrid aga nentisid kurvalt: „Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab …“ (vt Lk 24:21). Nad ei uskunud ka haual käinud naiste ja jüngrite tunnistust tühjast hauast.
Need, kes justkui Temasse ei uskunud, kuulasid ja uskusid siiski rohkem, kui need, kes justkui uskusid Temasse. Kuidas on Sinuga täna? Kas Sina usud seda, mida Jumal Sulle täna ütleb? Või teed Sinagi valiku ja otsustad uskuda vaid neid asju, mis on Sulle täna mõistetavad ja kogetavad ning lähevad kokku Sinu arusaamadega asjadest. Kas lugu Jeesuse jüngrite kurbadest kogemustest suurel nädalal võiks panna Sind mõtlema selle üle, kuidas Sina kuulad seda, mida Sinu Päästjal on täna Sulle öelda? Kuulmise ja kuulamise vahel on ka täna suur vahe. Võta täna aega kuulata ja tähele panna ja talletada seda, mida armastav Jumal Sulle täna ütleb oma Sõna, oma Vaimu, sinu kristlastest kaaslaste kaudu või mingil muul moel – et Sinagi ühel päeval ei peaks rasketest kogemustest läbi astudes nentima: „Kui ma ometi oleksin kuulanud!“

(Eha Lobjakas)

Kõike, mida pean teadma, on mulle õpetanud Noa laev:

• Ära jää laevast maha.
• Pea meeles, et me oleme kõik samas paadis.
• Planeeri. Vihma ei sadanud, kui Noa laeva ehitas.
• Püsi heas vormis. Võib juhtuda, et 60-aastaselt palub keegi sul midagi tõeliselt tähtsat korda saata.
• Ära kuula kritiseerijaid – jätka tööd, mis ära tuleb teha.
• Raja oma tulevik kõrgele alusele.
• Turvalisuse mõttes reisi alati kahekesi.
• Kiirus pole mitte alati eelis. Noa laeva pardal olid teod ja gepardid koos.
• Kui tunned, et oled stressis, võta mõneks ajaks aeg maha.
• Pea meeles: Noa laeva ehitas amatöör, Titanicu ehitasid professionaalid.
• Ükskõik kui tormine ka poleks ilm, olles koos Jumalaga ootab sind alati kusagil vikerkaar.

Jeesuse teine tulek on imeline hea sõnum, ent on veel üks hea sõnum, mis peab tulema enne – valgus, mis lahvatab kogu maailmas. See tungib nii rikaste kui vaeste kodudesse ja igapäevatoimetustesse. Kuna Jumal on armastus, siis ei saa Ta jätta mitte kedagi varjule selle ingli kuulutuse valguse eest, kes tuleb alla taevast „ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest“
(Ilm 18:1).
Valgus tähendab Piiblis alati midagi, mis tuleb taevast. See annab evangeeliumile sära. Nimetatud valgus saab olema sõnum, milles särab valgus. Seepärast on see ka tõde, sest „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel! (Ps 119:105). See viimane valguse ilmutus saab seega olema Jumala Sõna tõde, mida esitatakse maailmale selgemalt kui kunagi varem.
Ainus koht maailmaajaloos, kus taevane Valgus on kõige eredamalt säranud, oli Kristuse rist, sest seal avaldus taevane armastus (mida tuntakse agape’na) kõige selgemalt oma “laiuses ja pikkuses ja kõrguses ja sügavuses,“ armastus, „mis ületab kõik tunnetuse“ (Ef 3:18, 19).
Ent kuidas saab see sündida meie kaasaja materialistlikus, naudingute altis, jumalatus maailmas? See valgus, mis aegade lõpus eredalt särab, ei saa olema hirmukuulutus (hirm saabub pärast seda, kui valgus on lõplikult tagasi lükatud) – see kuulutus saab olema ristilöödud Päästja kõrgele tõstmine maailma ees.
Jumal ei hakka oma rahvast hirmutama selleks, et teda oma kuningriiki saada nagu tehakse kariloomade kokkuajamiseks – lõpuks koidab maailma tõehetk kogu inimkonnale. Ristil avaldunud armastus koondab Jumala karjaaeda iga ausasüdamelise inimhinge, kes tunneb „sundi“, mis selles armastus peitub.
Valdavaks saab absoluutselt uus motivatsioon – mitte hirm oma isikliku turvalisuse pärast, vaid pruudi tõsine igatsus õppida päriselt tundma oma Peigmeest, keda ta nüüd lõpuks tõeliselt armastab.
Ära mõtle enam evangeeliumist kui külmade õpetuste staatilisest kogumist. See on pidevalt kasvav, südant puudutav kogemus saada osa Jumala Pojast.
R. J. Wieland©

Külmal 1952. aasta jõuluööl, kui Koreas käis parasjagu kodusõda, astus üks noor naine komberdades mööda külatänavat. Tema laps oli kohe-kohe sündimas. Ta palus möödujaid: „Aidake mind! Palun. Mu laps!“
Keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu. Keskeas abielupaar kõndis temast mööda. Naine tõukas noore ema eemale ja pilkas: „Kus ta isa on? Kus su ameeriklane nüüd on?“
Nad naersid ja kõndisid edasi. Vaadates, kuidas nad eemalduvad, tõmbus noor naine valust kõverasse.
“Palun . . .” anus ta.
Ta oli kuulnud läheduses elavast misjonärist, kes võiks teda aidata. Kiirustades hakkas ta selle küla poole kõndima. Kui ta vaid aitaks tema last. Värisedes ja valudes püüdis ta mööda külmunud maad edasi liikuda. Kuid öö oli nii külm. Hakkas sadama lund. Kui ta tundis, et lapse sündimise aeg on käes, otsis ta varju silla all. Seal sündiski üksilduses jõuluööl tema laps.
Muretsedes oma vastsündinud poja pärast võttis ta oma riided seljast, mähkis lapse nendesse ja hoidis last enda vastas oma käsivarte embuses soojas.
Järgmisel päeval läks misjonär vastsadanud lund trotsides jõulupakke jagama. Teed mööda astudes kuulis ta lapse nuttu. Ta läks hääle suunas kuni sillani ja leidis silla alt surnuks külmunud noore ema, kes ikka veel hoidis oma haardes oma vastsündinud poega. Hellalt võttis misjonär lapse oma surnud ema käte vahelt.
Poiss kasvas ja kui ta sai 10-aastaseks, rääkis tema kasuisa talle loo tema ema surmast jõuluööl. Poiss nuttis mõistes, millise ohvri oli tema ema tema eest toonud. Järgmisel hommikul tõusis misjonär vara ja avastas, et poisi voodi oli tühi. Ta nägi väljas lumel värsket väikeste jälgede rada, pani end soojalt riidesse ja astus rada mööda poisile järele. Jäljerada viis sillani, mille all noor ema oli surnud.
Kui misjonär sillale lähenes, jäi ta rabatult seisma. Lumel põlvitas paljalt tema üle kere värisev poeg. Poisi riided olid tema kõrval väikeses kuhjas. Lähemale astudes kuulis misjonär, kuidas poiss läbi külmast plagisevate hammaste ütles: „Ema, kas sul oli minu pärast just nii külm?“
See lugu tuletab mulle meelde üht teist ema ja Poega, kes nii palju ohvriks tõi. Ühel päeval loobus Jeesus taeva aust ja soojusest, et sündida sõimes maailma, mis ei soovinud Teda vastu võtta. Just enne Tema  ündi jäeti ka Tema ema tänavale, sest üheski Petlemma ööbimiskohas polnud tema jaoks ruumi. Maarja sünnitas oma lapse külma lauda pimeduses. Universumi Looja ja Täiuslik Kohtunik, kes oleks võinud maailma hävitada üheainsa sõnaga, oli nõus olema sellises olukorras sinu ja minu pärast.
Jumala Poja maapealne tee sai alguse pimedast ja külmast sõnnikuhaisu ja loomahääli täis laudast, see tee kulges pilgete saatel, mis vihjasid Tema arvatavale kahtlasele päritolule, läbi selle külma maailma, läbi külade ja linnade, kus suurem hulk Tema rahvast Tema Jumala pilkajana hülgas ja kus vaid vähesed avasid Talle oma kodu ja südame, see tee kulges alalise kahtlustamise ja halvakspanu saatel ning viis lõppeks kõledale ristile, kus püha ja veatu Jumala Poeg rippus kurjategijana alasti meie pattude pärast.
„Jeesus, kas Sul oli seal minu pärast nii külm? Sina kannatasid seal minu asemel Jumala viha patu vastu. Sul oli külm, aga keegi meist ei hoolinud. Kas seda oli vaja selleks, et mina loobuksin oma õiguse räbalatest, riietuksin lahti oma ennasthävitavast isekusest, oma kasutuist püüdeist end ise päästa ja  annaksin end Sulle?

Tihtipeale räägime me lastele lugusid imelistest palvevastustest. Räägime neile Taanielist lõvide koopas, Koljati vastu astuvast Taavetist, Peetrusest, kes vanglast päästeti ja loomulikult palju kaasaegseid lugusid inimeste imeväärseist palvevastustest.
Kõik see on hea ja ma ei kahtle nende lugude tõepärasuses. Mind teeb murelikuks hoopis muu – mõnikord on lapsed palvetanud millegi eest, kuid pole seda saanud. Tundsin üht väikest poissi, kelle vanaema oli väga haige ja poiss palus, et vanaema saaks terveks, kuid ta ei saanud. Ta suri. Kui lapsed Issandalt midagi paluvad, ent ei saa seda ning siis kuulevad neid toredaid palvevastuste lugusid, hakkavad nad mõtlema, et neil on midagi viga. Miks ei vasta Issand nende palveile?
Me peame mõtlema ka selliste asjade peale. Peame olema ausad. Mitte kõik palved ei saa vastuseks imelist „jah-i“. Kui sa ei saa seda, mida palusid, ei tähenda see, et Jumal ei armasta sind või et Ta ei kuulnud sinu palvet. Ta ütles „jah“ asemel „ei.“ Sealjuures on sageli Tema „ei“ kantud palju suuremast armastusest kui oleks olnud „jah“. Kui laps palub teravat nuga, ütleb armastav isa või ema „ei“.
Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses. Kui Jumal oleks kristlastele nagu jõuluvana, andes neile kõike, mida nad paluvad, ühineksid kogudusega paljud inimesed, kes pole pöördunud, ja see poleks sugugi positiivne.
Jumala rahvas kannatab selles maailmas samamoodi nagu need, kes ei ole Tema rahvas. Kui nad kannatavad, kannatab Jumal koos nendega. Ta ei hülga neid iial.
Pidagem meeles Jeesust ristil – Ta palub Isa, kuid siis ütleb, et Jumal ei kuule Teda (vt Psalm 22). Jeesusel oli tunne, et Tema Isa on Talle selja keeranud, sest Ta palus: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46). Maailmas on palju inimesi, kes peavad kannatama mitte sellepärast, et Jumal neid ei armasta, vaid seetõttu, et nad on Jeesuse ustavad sulased, kes oma kannatuste kaudu toovad Temale austust.
Hea sõnum on see, et Jumal ei hülga sind mitte iialgi – Ta kuuleb iga sinu palvet ja Tema annab sulle seda, mis on sulle ja ka teistele parim. Isegi tolle väikese poisi vanaemale, kes suri – ühel päeval me saame teada, miks Issand seda lubas – ja me armastame Teda veelgi enam, sest me teame siis miks – sellepärast, et Ta armastab meid. Me võime oma Issandat usaldada, sest Ta suri meie eest ristil.

R. J. Wieland©