Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses

Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses

Tihtipeale räägime me lastele lugusid imelistest palvevastustest. Räägime neile Taanielist lõvide koopas, Koljati vastu astuvast Taavetist, Peetrusest, kes vanglast päästeti ja loomulikult palju kaasaegseid lugusid inimeste imeväärseist palvevastustest.
Kõik see on hea ja ma ei kahtle nende lugude tõepärasuses. Mind teeb murelikuks hoopis muu – mõnikord on lapsed palvetanud millegi eest, kuid pole seda saanud. Tundsin üht väikest poissi, kelle vanaema oli väga haige ja poiss palus, et vanaema saaks terveks, kuid ta ei saanud. Ta suri. Kui lapsed Issandalt midagi paluvad, ent ei saa seda ning siis kuulevad neid toredaid palvevastuste lugusid, hakkavad nad mõtlema, et neil on midagi viga. Miks ei vasta Issand nende palveile?
Me peame mõtlema ka selliste asjade peale. Peame olema ausad. Mitte kõik palved ei saa vastuseks imelist „jah-i“. Kui sa ei saa seda, mida palusid, ei tähenda see, et Jumal ei armasta sind või et Ta ei kuulnud sinu palvet. Ta ütles „jah“ asemel „ei.“ Sealjuures on sageli Tema „ei“ kantud palju suuremast armastusest kui oleks olnud „jah“. Kui laps palub teravat nuga, ütleb armastav isa või ema „ei“.
Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses. Kui Jumal oleks kristlastele nagu jõuluvana, andes neile kõike, mida nad paluvad, ühineksid kogudusega paljud inimesed, kes pole pöördunud, ja see poleks sugugi positiivne.
Jumala rahvas kannatab selles maailmas samamoodi nagu need, kes ei ole Tema rahvas. Kui nad kannatavad, kannatab Jumal koos nendega. Ta ei hülga neid iial.
Pidagem meeles Jeesust ristil – Ta palub Isa, kuid siis ütleb, et Jumal ei kuule Teda (vt Psalm 22). Jeesusel oli tunne, et Tema Isa on Talle selja keeranud, sest Ta palus: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46). Maailmas on palju inimesi, kes peavad kannatama mitte sellepärast, et Jumal neid ei armasta, vaid seetõttu, et nad on Jeesuse ustavad sulased, kes oma kannatuste kaudu toovad Temale austust.
Hea sõnum on see, et Jumal ei hülga sind mitte iialgi – Ta kuuleb iga sinu palvet ja Tema annab sulle seda, mis on sulle ja ka teistele parim. Isegi tolle väikese poisi vanaemale, kes suri – ühel päeval me saame teada, miks Issand seda lubas – ja me armastame Teda veelgi enam, sest me teame siis miks – sellepärast, et Ta armastab meid. Me võime oma Issandat usaldada, sest Ta suri meie eest ristil.

R. J. Wieland©

read more

Jutlus: Kutsumusest (Eha Lobjakas, 26.05.2018)

read more

Jutlus: Isetehtud vagaduse nägu (Ivo Käsk, 19.05.2018)

read more

Jutlus: Meie räägime ja Jumal vaikib (Olavi Laur, 28.04.2018)

read more

Jutlus: Mis siis, kui ma julgeksin (Ivo Käsk, 21.04.2018)

read more

Jutlus: Alistumise raskus (Ivo Käsk 14.04.2018)

read more

Jutlus: Halastusega uude lepingusse (Olavi Laur)

read more

Tallinna Adventkiriku avatud uste päev

read more

Sõbrapäev

read more
Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses

Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses

Tihtipeale räägime me lastele lugusid imelistest palvevastustest. Räägime neile Taanielist lõvide koopas, Koljati vastu astuvast Taavetist, Peetrusest, kes vanglast päästeti ja loomulikult palju kaasaegseid lugusid inimeste imeväärseist palvevastustest.
Kõik see on hea ja ma ei kahtle nende lugude tõepärasuses. Mind teeb murelikuks hoopis muu – mõnikord on lapsed palvetanud millegi eest, kuid pole seda saanud. Tundsin üht väikest poissi, kelle vanaema oli väga haige ja poiss palus, et vanaema saaks terveks, kuid ta ei saanud. Ta suri. Kui lapsed Issandalt midagi paluvad, ent ei saa seda ning siis kuulevad neid toredaid palvevastuste lugusid, hakkavad nad mõtlema, et neil on midagi viga. Miks ei vasta Issand nende palveile?
Me peame mõtlema ka selliste asjade peale. Peame olema ausad. Mitte kõik palved ei saa vastuseks imelist „jah-i“. Kui sa ei saa seda, mida palusid, ei tähenda see, et Jumal ei armasta sind või et Ta ei kuulnud sinu palvet. Ta ütles „jah“ asemel „ei.“ Sealjuures on sageli Tema „ei“ kantud palju suuremast armastusest kui oleks olnud „jah“. Kui laps palub teravat nuga, ütleb armastav isa või ema „ei“.
Jumala suurimad õnnistused võivad peituda meile osakssaavas pettumuses. Kui Jumal oleks kristlastele nagu jõuluvana, andes neile kõike, mida nad paluvad, ühineksid kogudusega paljud inimesed, kes pole pöördunud, ja see poleks sugugi positiivne.
Jumala rahvas kannatab selles maailmas samamoodi nagu need, kes ei ole Tema rahvas. Kui nad kannatavad, kannatab Jumal koos nendega. Ta ei hülga neid iial.
Pidagem meeles Jeesust ristil – Ta palub Isa, kuid siis ütleb, et Jumal ei kuule Teda (vt Psalm 22). Jeesusel oli tunne, et Tema Isa on Talle selja keeranud, sest Ta palus: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?“ (Mt 27:46). Maailmas on palju inimesi, kes peavad kannatama mitte sellepärast, et Jumal neid ei armasta, vaid seetõttu, et nad on Jeesuse ustavad sulased, kes oma kannatuste kaudu toovad Temale austust.
Hea sõnum on see, et Jumal ei hülga sind mitte iialgi – Ta kuuleb iga sinu palvet ja Tema annab sulle seda, mis on sulle ja ka teistele parim. Isegi tolle väikese poisi vanaemale, kes suri – ühel päeval me saame teada, miks Issand seda lubas – ja me armastame Teda veelgi enam, sest me teame siis miks – sellepärast, et Ta armastab meid. Me võime oma Issandat usaldada, sest Ta suri meie eest ristil.

R. J. Wieland©

read more

Jutlus: Kutsumusest (Eha Lobjakas, 26.05.2018)

read more

Jutlus: Isetehtud vagaduse nägu (Ivo Käsk, 19.05.2018)

read more

Jutlus: Meie räägime ja Jumal vaikib (Olavi Laur, 28.04.2018)

read more

Jutlus: Mis siis, kui ma julgeksin (Ivo Käsk, 21.04.2018)

read more

Jutlus: Alistumise raskus (Ivo Käsk 14.04.2018)

read more

Jutlus: Halastusega uude lepingusse (Olavi Laur)

read more

Tallinna Adventkiriku avatud uste päev

read more

Sõbrapäev

read more