Alone Branches Bridge 274778

Külmal 1952. aasta jõuluööl, kui Koreas käis parasjagu kodusõda, astus üks noor naine komberdades mööda külatänavat. Tema laps oli kohe-kohe sündimas. Ta palus möödujaid: „Aidake mind! Palun. Mu laps!“
Keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu. Keskeas abielupaar kõndis temast mööda. Naine tõukas noore ema eemale ja pilkas: „Kus ta isa on? Kus su ameeriklane nüüd on?“
Nad naersid ja kõndisid edasi. Vaadates, kuidas nad eemalduvad, tõmbus noor naine valust kõverasse.
“Palun . . .” anus ta.
Ta oli kuulnud läheduses elavast misjonärist, kes võiks teda aidata. Kiirustades hakkas ta selle küla poole kõndima. Kui ta vaid aitaks tema last. Värisedes ja valudes püüdis ta mööda külmunud maad edasi liikuda. Kuid öö oli nii külm. Hakkas sadama lund. Kui ta tundis, et lapse sündimise aeg on käes, otsis ta varju silla all. Seal sündiski üksilduses jõuluööl tema laps.
Muretsedes oma vastsündinud poja pärast võttis ta oma riided seljast, mähkis lapse nendesse ja hoidis last enda vastas oma käsivarte embuses soojas.
Järgmisel päeval läks misjonär vastsadanud lund trotsides jõulupakke jagama. Teed mööda astudes kuulis ta lapse nuttu. Ta läks hääle suunas kuni sillani ja leidis silla alt surnuks külmunud noore ema, kes ikka veel hoidis oma haardes oma vastsündinud poega. Hellalt võttis misjonär lapse oma surnud ema käte vahelt.
Poiss kasvas ja kui ta sai 10-aastaseks, rääkis tema kasuisa talle loo tema ema surmast jõuluööl. Poiss nuttis mõistes, millise ohvri oli tema ema tema eest toonud. Järgmisel hommikul tõusis misjonär vara ja avastas, et poisi voodi oli tühi. Ta nägi väljas lumel värsket väikeste jälgede rada, pani end soojalt riidesse ja astus rada mööda poisile järele. Jäljerada viis sillani, mille all noor ema oli surnud.
Kui misjonär sillale lähenes, jäi ta rabatult seisma. Lumel põlvitas paljalt tema üle kere värisev poeg. Poisi riided olid tema kõrval väikeses kuhjas. Lähemale astudes kuulis misjonär, kuidas poiss läbi külmast plagisevate hammaste ütles: „Ema, kas sul oli minu pärast just nii külm?“
See lugu tuletab mulle meelde üht teist ema ja Poega, kes nii palju ohvriks tõi. Ühel päeval loobus Jeesus taeva aust ja soojusest, et sündida sõimes maailma, mis ei soovinud Teda vastu võtta. Just enne Tema  ündi jäeti ka Tema ema tänavale, sest üheski Petlemma ööbimiskohas polnud tema jaoks ruumi. Maarja sünnitas oma lapse külma lauda pimeduses. Universumi Looja ja Täiuslik Kohtunik, kes oleks võinud maailma hävitada üheainsa sõnaga, oli nõus olema sellises olukorras sinu ja minu pärast.
Jumala Poja maapealne tee sai alguse pimedast ja külmast sõnnikuhaisu ja loomahääli täis laudast, see tee kulges pilgete saatel, mis vihjasid Tema arvatavale kahtlasele päritolule, läbi selle külma maailma, läbi külade ja linnade, kus suurem hulk Tema rahvast Tema Jumala pilkajana hülgas ja kus vaid vähesed avasid Talle oma kodu ja südame, see tee kulges alalise kahtlustamise ja halvakspanu saatel ning viis lõppeks kõledale ristile, kus püha ja veatu Jumala Poeg rippus kurjategijana alasti meie pattude pärast.
„Jeesus, kas Sul oli seal minu pärast nii külm? Sina kannatasid seal minu asemel Jumala viha patu vastu. Sul oli külm, aga keegi meist ei hoolinud. Kas seda oli vaja selleks, et mina loobuksin oma õiguse räbalatest, riietuksin lahti oma ennasthävitavast isekusest, oma kasutuist püüdeist end ise päästa ja  annaksin end Sulle?